Tallinnast Minski lennukiga minna on sama hea kui USAsse sõita, sest hind tuleb enam-vähem sama, eriti siis kui on vaja kohe järgmisel nädalal minna. Otselendu muidugi ei ole olemas. Ei tea kas kunagi nõuka ajal see üldse eksisteeris? Üks varaint oli minna Riiga autoga ja sealt edasi lennukiga. Kuna Google Maps näitas, et tee pikkus on 765 kilomeetrit ja Riiast oleks sõita veic alla 450 kiltsi, siis tundus, et autoga minna on kõige odavam ja mõistlikum.

Ega see Valgevene viisa saamine kergem ei ole kui USA viisa saamine. Oli vaja täita üks A4 leht mõlemalt poolt, kus olid igasugused küsimused a la:

Have you ever been denied Belarus visa?
Have you ever violated Belarus law?
Have you ever been deported from country?
Means availiable for stay in republic of belarus (cash, credit card)
Means of transport (taxi)

Minek oli planeeritud 20ndaks augustiks. Hommikul kell 8 ärkasin ja olin valmis minema. Läksime saatkonda umbes poole kümneks, aga seal öeldi meile, et tegelikult meie viisad ei ole valmis, kuna praegu on Eestis riigipüha ja pangad on suletud. Muidugi tundus see põhjendus väga loogiline, aga meil ei olnud muud teha, kui minna tagasi koju ja loota, et järgmine päev me saame viisa.

Järgmine päev täitsa saime enda passid koos viisadega tagasi. Riia tammi peal oli tee remont, mis tegi meie reisi poole tunni võrra pikemaks.

Natukene peale tammi oli järgmine ummik. Selgus, et Coca-Cola rekka läks ümber ja rahvas hea meelega varastas kastide kaupa Coca-Colat. Läksin pildistama, üks tüüp oli erilises ekstaasis. Ütlesin talle, tee ilus nägu, tõsta kast ülesse, ma teen pildi kohaliku ajalehe jaoks. Tüüp oli ilgelt rahul endaga. Tegin paar pilti rekka juhist, tema kiitis, et ma pildi teen, siis kõik raisad on pildi peal. Aprill tuli kohe täitsa meelde.

Eesti-Läti, Läti-Leedu piirid läksid nagu ikka, ei järjekordi ega mingit ootamist eriti ei ole.

Valgevene piiri peal hakkas vene bürokraatia tööle, täitsime mingit imegratsiooni paberit, registreerisime ühes budkas, mingi kindlustuse registreerimine toimus teises budkas. Muidugi teise budkasse me kohe ei läinud ja suure mütsiga Vasja ei lasknud meid üle piiri vaid näitas, et mingi lisa paber on vajalik. Läksime tagasi, küsisin suurelt mentide kambalt, et kus see kindlustuse budka on. Kuna mul raha ei olnud käes, siis mind täiesti ignoreeriti. Küsisin seda umbes 3 korda, lõpuks nad ilmselt ei viitsinud minu küsimist enam kannatada ja üks neist näitas näpuga. Umbes viieteist minuti pärast saime kenasti üle piiri.

Kuna sõitsime öösel, siis eriti ei näinud midagi, aga tee tundus enam-vähem ok. Põhiprobleem Valgevene liikluskorralduses on see, et märgid öösel ei peegelda tagasi, väga raske on orienteeruda.

Ca. kella kaheteistkümneks jõudsime linna. Kohe esimesest pilgust tundus linn mässive, väga pikad ja laiad tänavad, kesklinnas ilusti valgustatud majad. Peaaegu mitte mingit liiklust. Meil oli linna kõige fancym hotell bronnitud, nimega Minsk, täitsa OK koht oli. Hästi palju marmorit ja välismaalasi. Hotell oli suure väljaku kõrval, mis just sai valmis. Väljaku all oli peaaegu Viru-Keskuse suurune kaubanduskeskus, millel oli kolm korrust maa all. Tundus väga uus.

Söömas käisime peamiselt restoranides, vahepeal tahtsime tavalist pubi leida, aga väga ei õnnestunud. Väga naljakas oli näha menüü igal leheküljel restorani raamatupidaja ja direktori allkirju.

Minski põhi rongijaama kõrval oli restoran nimega Jaama Restoran. Kui me sisse läksime, siis tundus see väga tühi ja mingi pop-muusika mängis eriti kõvasti. Palusime, et nad paneks muusika veic vaiksemaks. Ettekandja ütles “Et muidugi teie jaoks teeme seda”. Paari minuti pärast saime aru, et panime ennast piinliku olukorda, sest tegemist oli live-muusikaga. Suht gay tüüp laulis vene pop lugusid endast, temast ja armastusest. Kui ta hakkas enda peenikese häälega laulma Tony Braxtoni “Don’t break my heart” lugu, siis oli väga imelik.

Järgmisena anti menüü, valisime söögid välja. Kuna kell oli peaaegu nii palju, et restorani hakati sulgema, siis ettekandja läks uurima, mis sööki praegusel kella ajal saaks. Kui ta tuli tagasi, siis ta ütles, et ainuke asi, mida saab on Valgevene kohalik söök “Drjaniki” ja kirjeldas seda niimoodi, et täitsa olime nõus proovima.

Kui maksmiseks läks, siis Igor andis enda pangakaardi. Ettekandja vabandas ja ütles, et nii hilisel ajal ei saa pangakaardiga maksta, aga siin samas on pangaautomaat ja meie võime kõik kolmekesi sinna sularaha järgi minna. Nagu siiuke usaldus Valgevenes välismaalastele. Ma ei usu, et see tüüp on väga kaua teenindaja olnud, aga teenindada ta oskas väga hästi. Päris paljusid Eesti teenindajaid võiks sinna koolitusele saata. Üldiselt oli igal pool teenindus väga hea, mitte millegi üle ei saa viriseda.

Ühes kohas võtsime tumedat Kozeli õlu. Meie üllatuseks olid õlle peal eesti keelsed sildid ja “1 EEK” märk. Et ilmselt seda Kozelit tuuakse Tšehhist Eestisse ja pärast re-exporditakse Valgevenesse.

Kusjuures õllega on neil niimoodi, et igal pool on Carsberg, Fosters või Baltika, aga kohaliku õlut eriti ei olegi. Mitte üheski restoranis ei saanud kohalikku õlut. Ainult mingist budkast sain Valgevene õlu, see väga hea ei tundunud, aga ta oli suht soe. Minskis kehtib ka alko piirang – poodidest ei saa peale kella 9 õlut osta, aga väljas täitsa võib juua.

Minsk on väga korras linn, igal pool on näha koristajaid, iga kell. Räägiti, et teise maailma sõja ajal tehti linn täitsa maatasa ja nad pidid ehitama from ground up. Aga mina küll ei ütleks, et majad on 50ndatest või 60ndatest, pigem nägid nad välja nagu Kadrioru loss, aga kordades suuremad. Kui katta kõik vene keelsed reklaamid ja propaganda ala “Miilitsa päev”, “Minsk 850 aastat”, “Belerusq za dostatok!” ja majade peal olevad “Maja Passid”, siis ma arvaks küll, et ma olen mõnes Euroopa pealinnas.

Aga samas kinnisvarast nad vist ei tea midagi. Üks maja kesklinnas oli väga ilusasti valgustatud, väga hästi korda tehtud, väga ilus maja, kus täitsa tahaks viimasel korrusel korterit omada ja selle maja all on leivapood ja mingi nõuka aegne toidupood.

Viimasel päeval tegime väikse shoppingu, sain endale raamatupoest finantsraamatu, väga hea hinnaga (peaks varsti lugema hakkama). Läksime turule, turg hakkas juba maa alusel ülekäigu rajal, kus kohalikud vanamutid müüsid sokke. Turul kuskil kohalikku alksi ei saanud, läksime mingisse poodi, kust saime mingit kohalikku balsamit ja “nastoika”. “Nastoika” maitse mulle väga ei meeldinud, balsamit pole veel jõudnud proovida. Hinnad olid väga sõbralikud, aga kuna üle piiri me ei saa võtta rohkem kui 3 liitrit alksi, siis me väga ei kippunud poodi tühjaks ostma. Samas poes sai kaardiga maksta, aga ainuke kaardiaparaat oli “zav. glav. buh. kassir” ametiga tädi kassa taga. Kusjuures lisaks pinni sisestamisele, tuli tšeki peale panna mitte üks allkiri nagu tavaliselt, vaid kaks.

Valgevene-Leedu piiri peal seisis üle 1.5 kilomeetrine rekkade jars. Piiri peal oli segadus, jälle oli vaja täita mingeid pabereid. Sõiduautod seisid järjekorras ja inimesed mitte. Nemad mitte ei ootanud autos enda järjekorda, vaid läksid piiri budkasse enda pabereid ajama. Need, kes budkast enda paberid juba korda said, pidid ikka ootama oma autoga nende taga, kes ei ole veel jõudnud seda teha. Kokkuvõttes kõik ootavad rohkem kui peaks.

Leedu piiri peal olid rajad väga halvasti märgistatud, ei saanud aru kumb rada on EU kodanikele ja kumb on mitte EU inimestele. Mitte EU järjekord oli suht pikk ja EU omas seisis ainult paar autot. Väga mõnus oli sõita mitte EU sabast mööda.

Kokkuvõte

Toomasega arvasime, et tuleb viie päevane retro pidu, aga tegelikult jättis Minsk väga positiivse mulje, isegi Minski Lasnamägi tundus ilus – iga maja oli korras ja just hiljuti värvitud.

Väga laiad tänavad, kus isegi kella viie ajal ummikuid ei näinud.

Teenindus on väga tasemel.

Nad võiks ikka enda õlle marke rohkem promoda.

Hinnad on suts odavamad, aga mitte oluliselt.

Bürokraatiat võiks vähem olla.

Sellise asjaga sai Virgo hakkma

Päev 8

Öösel, läbi täiesti valgustamata ja kitsaid Montenegro teid, jõudsime Albaania piirini. Albaania piiril läks ilgelt aega, kuna tüüp kirjutas käsitsi 16 arvet ja me pidime maksma 10 euri per nägu riiki sisenemisel. Aga samas saime ühe templi passi juurde.

Väidetavalt läks meil Albaania läbimiseks 9 tundi. Mina pm magasin kogu aja, vahepeal läbi une kuulsin midagi, umbes viis korda tegin silmad lahti ja siis magasin edasi.

Albaanias ei ole võimalik öösel kuskilt tee kaarti osta, seetõttu pidime küsima teed igast bensukast, mis ette jäi. Samas, kohalikud olid täitsa nõus meid aitama.

Albaania pealinna kohta nägin läbi une nii palju, et tänavatel puudus täiesti tänava valgustus ja koerte laibad olid igal pool. Kesklinnas sõitsime peaaegu pool tundi ringitades, kuni Aare küsis politseilt teed ja politseinik pakkus meile eskorti linnast välja. Täitsa viisakas.

Peale Albaania pealinna on järgmine hetk, mida ma mäletan, see, et oli eriti sitt tee, kus iga 3 meetri järel oli vähemalt meetrine auk. Mingis ristmikus panime täiega mööda ja sõitsime tund aega maailma lõppu.

Maailma lõpp on Albaanias, seal kus pimedas läheb tee kaheks ja mõlemad teed lõppevad ära. Kui maailma lõpp oli leitud, siis pidime sõitma tagasi ristmikule, kus me olime mööda pannud.

Ühes kohas äratas mind ülesse auto hüppamine. Tegelikult selgus hiljem, et väga kitsal mägiteel sõitsid meie mõlemad bussid üle surnud koera laiba.
Albaanias on rahva auto Mersu ja rahvus loom on eesel. Mersusi on näha igal pool, praktiliselt iga teine auto on mersu. Kui sõidad veic külast välja, siis põhilised maanteel liiklejad on eeslid.

Albaanias oli keset põldu näha väikseid pommi varjendeid ja hästi palju kolme ja nelja korruselisi maju, mis olid lõpetamata ja maha jäetud. Huvitav, mitu kohalikku tubrikut on vaja, et üks poolik nelja korruseline maja seal osta?

Nats enne kella 6 peatusime ühes kohas, et teha pilte. Priit ei viitsinud või ei julgenud autost välja minna, mina siiski läksin. Just enne päikese tõusu sain väga hea maastiku pildi, siiamaani arvan, et see on üks parimatest reisi piltidest.

Kui riiki sisenemisel võeti igalt ühelt 10 euri, siis riigist väljumisel võeti ainult 3 euri per auto. Mis loogika seal oli, seda mina ei saanud aru.
Umbes kell 8 hommikul jõudsime lõpuks Kreekasse. Sõitsime ca 30 kiltsa ja tegime kohe esimeses bensukas peatuse. Bensukas oli jumala puhas WC, lausa läikis. Ma arvan, et mul isegi kodus nii puhas WC ei ole. Samast bensukast saime Kreeka kaardi mitmes eksemplaris täiesti tasuta.

Tegime autole survepesu, ratastest tuli jumala palju piduri klotside tolmu, kuna Albaania mägiteed kulutavad piduriklotse ikka täiega.
Otsustasime minna kohe Kreeka ida rannikule, sest sealt sai kõige paremini Ateenasse sõita. Rannikuni oli sõita ca 200 km ja kiirtee läks jumala kiiresti. Ühes kohas sõitsime järjest läbi 12 tunneli, tunnelite vahel oli 500 meetrine silla jupp ja siis tunnel jätkus.

Millegi pärast olid osad tasulised kiirteed täitsa tasuta, ilmselt oli see tingitud kiirtee remondist.

Kui jõudsime ida rannikuni, siis hakkasime kohe ujumis kohta otsima. Kohe esimene rand oli liiva rand, kus oli mega palju rahvast ja vesi oli õline. Liiv oli mega kuum, üle 50 meetri paljajalu kõndida oli väga valus.

Kui söögikoht on täiesti tühi, siis võib see tähendada kolme asja, kas söök on kehv, söök on kallis või on koht suletud. Siiski läksime sellesse tühja söögikohta ja toit oli väga super. 11 euriga sai terve kala. Teenindus oli väga tasemel, peale arve maksmist toodi veel jäätis tasuta juurde. Sakslased pidasid seda kohta ja väga positiivne mulje jäi. Valged inimesed.

Muidugi olime me väga naiivsed – 16 hotelli kohta suvel, laupäeval on jumala võimatu leida. See tehti meile selgeks vähemalt 7 hotellis.
Lõpuks leidsime endale ööbimiskoha ülerahvastatud kämpingus, kus päris paljud inimesed elasid oma treileris terve suve.

Kämping oli ranna ääres, rand oli kivi-liivane, kusjuures liiv tolmas täiega. Proovisin veic snorksi teha, aga eriti huvitavat seal vee all ei olnud.
Mustlaste kämpingus oli autode juures suht vastik magada. Esiteks lärm, umbne õhk ja putukad. Läksime ikkagi randa magama, nagu tavaliselt.

Päev 9

Mustlastel olid kämpingus koerad ja need samad koerad arvasid, et kell 5 hommikul on hea rannas joosta ja mängida. Me muidugi ärkasime selle peale üles. Mingi hetke pärast koerad läksid ära, siis saime edasi magada.

Kell 7 tulid koerad uuesti tagasi ja äratasid meid uuesti ülesse. Selline magama jäämine ja äratamine head und ei tee. Läksin seetõttu juba vara hommikul snorgeldama.

Hommikul tegime väikse shooti ranna ääres ja hakkasime mööda kiirteed liikuma Ateena poole.

See kord proovisime hotelli otsimisel targemad olla. Umbes sada kiltsi enne Ateenat tegime peatuse ja istusime suvalises interneti kohas maha hosteleid ja hotelle netist otsima. Leidsime paar tükki, mille asukoht ja hind tundusid mõistlikud.

Ateenas hakkasime neid hotelle aadressi järgi otsima. Kuigi need olid ca 10 mintsa Akropolisest, tundus asukoht väga kahtlane, kuna igas nurgas oli viis tšurkat, kes vahtisid meid hoolega. Ega parkimisegagi väga lihtne ei olnud, otsustasime, et me enda busse sinna ei jäta.

Hakkasime otsima hotelli veic linnast väljas, selle peale läks ca 4 tundi. Igas hotellis oli täiesti erinev suhtumine ja hinnatase. Ühes prooviti mulle õpetada äri ajamist. A la kui ütlesin, et tahame 40% alet, siis tüüp ütles, et tal ei ole mõtet nii odavalt anda. Selle peale ma ütlesin, et muidu need toad oleksid tal ju üldse tühjad. Vaatasime ühte korterit, selle eest taheti mingi ulme summat ja sinna oleks mahtunud maksimaalselt vaid 8 inimest.

Vahepeal oli selline tunne, et me elu sees ei leia 16 inimesele midagi. Aga ikkagi, kes otsib see leiab. Ühes hotellis oli väga mõistlik suhtumine. Tüüp tegi pakkumine ca mintsa ja see oli niimoodi, et alguses 16 inimese hind oli 860 eurot, siis tüüp pakkus welcome drinki ja ütles, et oodake. Hiljem oli hind 560 eurot ja siis kui ütlesime, et käime korraks ära, sai hinnaks 500 eurot. Et siis vedas. Asukoht oli veic parem kui Ateena kesklinnas, aga samas you get what you pay for.

Siis kui maksmiseks läks, selgus et Hanna rahakott on kadunud. Ilmselt see jäi Macki. GPSga leidsime ülesse, kus me Mackis käisime. Saime ka selle Maci telefoni numbri, kuid muidugi ei osanud keegi telefonis midagi mõistlikku vastata. Hanna arvas, et peame sinna kohale minema, teistel oli suht pessimistlik tunne, aga kuna see oli tema rahakott, siis jätsime selle tema otsustada.

Mina nendega kaasa ei läinud, aga hommikul sain teada, et nad ikkagi leidsid rahakoti, kogu raha ja kõik dokud olid alles. Nad pidid ainult ca 15 minutit kaevama macki prügi konteinerites.

Päev 10

Hommikul võtsime suuna Ateena poole. Parkisime Akropolisest paarsaja meetri kaugusele ja mõtlesime, et peaks eile nähtud H&M poe ülesse otsima. Sellega läks veic aega, aga tunni ja 1 liitri higi pärast ikka leidsime.

Ma tahtsin kohe kõik turisti jama ja kingitused ära osta, et hiljem ei peaks selle peale mõtlema. Akropolise taga müüdi hästi palju maale. Kauplesin 3 maali hinnaks 37 eurot, alguses oli kahe hind 55 kanti. Raha makstes proovis tüüp tagasi anda ühe euro vähem. Tüüpiline turisti trikk, aga ei läinud raisal seekord läbi.

Ateena põhilisel shoppamise tänaval on hästi palju neegreid, kes poodide ees müüvad Gucci, Prada ja Luis Viton originaalkotte. Kusjuures kui nad näevad politseinikku, siis lina peal olev kaup läheb kohe lina sees selja peale ja tüübid panevad minekut.
H&M’is läks Angil päris palju aega, ma ei mäleta mitu kleiti, seelikut ja toppi ma pidin kommenteerima, aga konditsioneeriga riietusruumis taburetka peal oli väga hea istuda.

Tahtsin süütute naiste poest, ehk Virgin Recordist osta mõne vinüüli, aga valik oli mega kehv ja kui ma hakkasin plaate vaatama, siis tegin kogemata paar CD karpi katki, kuna need olid pandud väga ebamugavasse kohta.

Ühes kohas tahtis Ang endale plätusid osta. Mingis suvalises kohas oli „sale”. Ta valis plätud välja ja ma ütlesin, et ta ütleks enne ostmist „discount”. Lõpuks pidin ikka ise seda ütlema. Küsin tüübilt, „Hau mutch?”, „Discaunt?”, „Hau mutsh iz discaunt”, saime paar eurot alla ja uue kogemuse juurde.
Euroliidu tudengitele on Akropolise pilet tasuta, ehk 12 euri säästu. Täitsa lahe koht on see Akropolis, inimesed ikka oskasid ehitada. Aga igale poole marmorist trepid teha ei ole minu arust super hea idee, kuna trepid on mega libedad, eriti kui on natukene märjad. Tahaks näha kuidas vanad kreeklased kukkusid seal terve elu jooksul.

Kui me Akropolise mäe tippu ronisime, siis oli temperatuur raudselt üle 50C sooja, vilu oli väga raske leida ja enne kui hakkasid edasi minema, tuli otsida järgmine vilu koht, et sinna ennast hetkeks ära peita. Päevaga jõin raudselt üle 2 liitri vett ja sellest higistasin poolteist välja.
Enne kui hakkasime Ateenast ära minema, läksin lambist mingisse turisti poodi ja hakkasin kauplema endale vana kreeka sõdurite kiivrit. Hinnaks öeldi 35 euri. Ma ütlesin „fiftiin”. Tüüp vastas, et a la ta oleks õnnelik, kui ta ise seda ostaks selle hinnaga, sest talle läheb see makma 28 euri. Siis ma ütlesin „Sank u mai frend”. Samas poes oli mingi naine, kes soovis peale mind seda osta ja talle pakuti hinnaks juba 28 euri. Ma küsisin, et mitu korda ma peaks sisse ja välja käima, et hind oleks 15 euri. Tema ei saanud minu poindist aru ja asi jäi ostmata.

Ateena kesklinnas ronisid Virgo ja Inc laimi puu otsa, et laime saada. Laimid ei olnud valmis ja vist päris laimid nad ei olnud ka, vaid pigem rohelised mandariinid.

Õhtul jõudsime hotelli, käisime duši all ja läksime söögikohta otsima.

Meie hotelli kandis oli mingi väike linnake, kus tundus, et elu käib täiega. Paralleelselt oli kaks söögi tänavat. Esimeselt ei leidnud midagi, aga teisel näidati menüüd juba 100 meetri kauguselt ja kõik olid „my friendid”.

Ühes kohas ütles tüüp, et neil on nii hea toit, et „If you don’t like it, you wont have to pay”. Mõtlesin, et kui ta nii kindlat sõnu pritsib suust välja, siis peaks järelikult hea olema.

Tüüp hullult jooksis ringi, pakkus menüüd ja welcome veini. Koht muidugi väga puhas ei olnud, viisakalt palusin, et ta vahetaks lauakatte, sest valge lina peal oli väga palju kahtlasi musti täppe. Tüüp ei võtnud mitte vana katet maha, vaid viskas uue selle peale ja ütles „You must have best service, my friend!”. Tool logises täiega, „my friend” vahetas selle kohe välja.

Toit oli kahjuks väga kehv, mina võtsin grillitud liha, sellest jätsin pool järgi, Ang võttis kohaliku mussaka, mis oli veel kehvem. Kuna tüüp alguses ütles, et „kui ei meeldi, siis ei pea maksma“, siis ma kutsusin ta meie juurde, ütlesin, et kodanik, mul tuli meelde, et ta oli väga kindel toidu kvaliteedis. Tema muidugi hakkas räigelt keerutama, kui ma ütlesin, et me oleme nõus maksma vaid poole. Siis enam ta minu „friend” ei olnud ja jooksis minema. Vahepeal toodi arbuusi, see oli ala „complimentary”, aga ma arvasin, et seda arbuusi ei ole viisakas süüa, kui me nagunii maksame vaid pool arvest.

Kui arve saime, siis muidugi olid arve peal alguses vapsee suvalised asjad ja kui toodi meie „õige arve”, siis pooled asjad olid ikka juures. Ettekandjaks oli suur mees, kes korraga suutis ühe käe peale panna 18 taldrikut, pool meie seltskonnast suhtus temasse väikse hirmuga. Kui me maksime arve ära, ca 20 euri vähem sellest, mis arve peal oli kirjas, ütles suur ettekandja beebi häälega; „OK! No problem!”. Et kokkuvõttes ei tasu minna sinna sööma, kuhu sind väga kutsutakse.

Päev 11 – Kreeka viimane päev

Terve päev olime mere ääres kalju peal. Väga lahe oli snorgeldada ümber kalju. Ainuke miinus seal oli see, et klaasi killud vedelesid igal pool ja haises täiega. Selle kalju peale jäi Incu 2 cm nahka, aga ma arvan see oli temal väärt investeering . Enne kui otsustasime ära minna, hakkas pea päiksest valutama.

Jube raske on mõnes kohas leida rannas duši, et saaks mere soola ära pesta. Ühest kohast leidsime vooliku, mida me saime vabalt kasutada dušina. Millegi pärast teisele bussile seda ei lubatud.

Lõpuks hakkasime Bulgaaria poole sõtma. Doris oli autojuht, mina olin joobes kaardilugeja. Mingis bensukas tahtsin õlut osta, aga seal ei olnud elektrit, soovitati järgmisesse minna.

Järgmises valisin endale õlu, panin kassa peale, panin kaardi ka. Tüüp, ilma midagi ütlemata, andis minu kaardi teisele jorsile ja see teine jorss läks majast välja teise kohta koos minu kaardiga. Muidugi ma läksin järgi. Siis kui kaardi terminal lõpetas transaktsiooni, viskas tüüp mulle konkreetselt kaardi näkku ja andis tšeki allkirjastamiseks. Mina kirjutasin allkirja asemel talle „MINE MUNNI” ja läksin minema.

Huvitav on see, et Kreekas ei saanud kuskil valmis viinamarju, aga Horvaatias olid nad täitsa magusad ja valmis.

Õhtul tahtsime minna sööma samasse sakslaste söögikohta, kus ennemgi, sest see jäi ilusti Bulgaaria tee peale. Aare ütles, et tuleb a la keerata kiirteelt paremale ja siis mööda rannikut sõita, päris nii lihtne see ei olnud, otsimisega läks aega.

Päev 12 – Bulgaaria

Hommikul jõudsime Bulgaariasse. Oli hull väsimus, panime enda madratsid mingi suvalise järve äärde maha. Järve kallas oli suht kole ja nii palju kui ma Bulgaaria keelest aru sain, siis selles järves ei tohtinud kala püüda.

Magasime ca tund aega ja see tund aega ikka andis päris palju energiat juurde. Selleks ajaks oli Priidu jalg väga paiste ja punaseks läinud. Meie järgmine plaan oli otsida haigla. Microsoft Autoroute oli väga abiks, panime GPSi peale praeguse asukoha, panime route Sofia peale ja lasime otsida lähimad haiglad. Autoroute leidis need täitsa ilusti ja juhendas meid haiglani.

See haigla, kuhu me läksime, oli Mustmäe haiglast vähemalt 2 korda suurem. Alguses oli probleem auto parkimisega, eriti kuna meil ei olnud kohalikku raha, aga saime sellega siiski hakkma.

Kuna inglise või eesti keelega ei ole Bulgaarias eriti midagi teha, siis ma läksin Priiduga kaasa, et olla talle vene keele tõlgiks.

Enne kui me saime õige arsti juurde, tuli vähemalt 5 erineva registratuuriga suhelda, kust meid pidevalt saadeti perse. Vahepeal käisime „privaat kabinetis” ja olime isegi nõus mingi raha neile maksma, aga nad nõudsid saatekirja. Kust kurat me saame saatekirja Bulgaarias? Asi lahenes niimoodi, et läksime sama haigla traumapunkti ja kaks 50 pluss arsti uurisid ja küsisid Priidu jala kohta, ei osanud midagi arvata ja saatsid meid kirurgi juurde edasi.

Kirurg oli väga intelligentne inimene, rääkis ilusti jala probleemi põhjuse ära, tegi teste, küsis meie tripi kohta ja ütles, et tal on hea sõber Tartus. Kui hakkasime ära minema, siis ma palusin, et arst ei läheks ära, kuna me tahame 10 mintsa pärast teda tänada. Meil oli just üks Viru Valge alles jäänud.

Viisime tüübile, tundus, et talle meeldis.

Mingist kioskist saime päris suure pizza slaisi, müüja võttis isegi eurosid vastu (väga hea võimalus endale raha kõrvale panna). Aga pizza oli täiesti söödav ja maksis ca 8 eeku.

Päeva eesmärgiks oli jõuda võimalikult lähedale Ruumenia piirile. Tee peale jäi Ruso nimeline linn. Linn oli täielik urgas, hotelli kohtadega oli päris kitsas. Lõpuks leidsime mingi hotelli, vaatasime toad üle, need tundsid OK. Tegelikult saime ikka sitemad toad, sest meile näidati nende mõistes paremaid tube.
Hotellis olid dušš ja WC koos, selle ruumi suurus oli täpselt meeter korda meeter. Aga positiivne oli see, et hotelli baaris maksis rummi koks 16 eeki ja õlu oli ca kümps.

Bulgaaria on päris mitu aastat Eestist maas, väga imelik, kuidas nad said Euroliidu liikmeks. Inimesed olid muidu väga abivalmis, kohalikus säästukas rääkis turvamees isegi paar sõna inglise keelt.

Päev 13 – Rumeenia

Eelmisel päeval tekkis mul Aarega vaidlus. Tema pakkus, et Transilvaania on meie praegusest asukohast ca 100 kilomeetrit, mina pakkusin, et 400 km. Kahjuks mul oli õigus ja meil ei olnud mõtet sõita nii kaugele, et jõuda sinna alles öösel (võib olla õige aeg olekski öö).

Bukarestist sõitsime mööda ringteed mööda, tee oli äärmiselt sitt, hästi palju rekkasi ja kui korra peatud, siis mustlased jooksevad auto juurde sulle mingit paska pakkuma.

Tundus et rumeenlaste põhiline auto on Dacia, sest neid oli igal pool, nagu Albaanias mersusid.

Rumeenia loodus tundus täitsa lahe. Kui meil oleks olnud rohkem aega peatumiseks, siis kindlasti oleks saanud mõned head maastiku pildid.
Peale lõunat tegime peatuse tee ääres olevas söögikohas. See koht oli reisi kõige sitema teenindusega. Inglise keelt oskasid nad ainult nii palju, et öelda sõna „EURO”. Nad andsid meile menüü, kus mõni sõna oli inglise keeles ja tahtsid kohe teada, mis me süüa tahame. Kas meil valiku tegemise jaoks aega nagu ei peaks olema? Ma enam vähem sain aru, mis ma tahan. Paula tahtis kana, hakkasin ettekandjale kana mängima, ütlesin „Pok-Pok-Pok-Phaaah” ja kõik oli nagu tore. Aga me istusime laus 6-kesi, teistel läks rohkem aega. Siis hakkas ettekandja kella peal näitama, et meil läheb nii palju aega, et ta peaks juba teiste juurde minema. Väga tore.

Samas söögikohas oli mehe nimi Cristi. Meile tundus see jube naljakas, aga ma ei usu, et kohalikud said aru, miks me paar minutit naersime.
Söök oli väga keskmine, väga kehv ei olnud ja samas väga hea ei olnud ka. Arve toodi muidugi suurem, kui me eeldasime. Ruumenias asi käib niimoodi, et tuuakse sulle lambi asju, ala hapukoor pipraga, kuigi sa ei telli seda, aga see läheb arvele otsa ikkagi, sama lugu saiaga. Ketšup maksab ka. Lisaks on menüüs kirjas hinnad per 100 grammi, ntx kui su kala kaalub 150 grammi, siis maksad poolteist korda rohkem.

See naine, kes teenindas meid, ei tahtnud meie euro münte vastu võtta, aga mul oli sellest sügavalt pohhui. Sealt me lahkusime niimoodi, et meie autonumbrid pandi kirja. Muidugi ei saa nad meile midagi teha, aga Virxil oli paranoia .
Kokkuvõttes väga positiivset muljet Rumeenia mulle ei jätnud, aga samas võib olla me sattusime valesse kohta.

Päev 14 Ungari ja Slovakkia

Peale keskööd jõudsime Ungarisse, tee oli mägine. Öösel magasid mõnes kohas koerad maantee peal, see kindlasti hetkeks ehmatab.
Ühes külas oli mingi mees tee ääres. Kui temast sõitis 2 bussi järjest mööda, ei pidanud tüüp vastu ja kukkus kraavi.

Ungaris kahjuks ei jõudnud midagi vaadata, ühes kohas hakkas Autoroute täiega jama panema, sõitsime meie kiirteest mööda ja pärast oli väga raske kiirtee peale tagasi saada, ühes kohas proovisime sõita kinnise kiirtee peal, kuid välja ei saanud, kuna kivid olid ees.

Kella kaheksa paiku hommikul tuli siiuke unekas, et ei mina ega Virgo enam ei suutnud roolis olla, tegime mingi suvalise põllu peal peatuse ja viskasime enda madratsid lamba sita peale ja magasime kella 11ni.

Inc tahtis räigelt shopata Ungaris, võttis kohalikust automaadist 10,000 kohaliku raha, mis teeb meie rahas ca 6 sotti, aga hiljem selgus, et tal selle rahaga eriti ei olnud midagi peale hakata. Siis läksime suvalisse küla poodi ja tema sai selle 6 sottiga väga palju igast asju.

Slovakkiasse jõudsime peale lõunat. Peatusime linnas Kochice ja seal, nagu tavaliselt, otsisime hotelli 3 tundi. Kolme tunni pärast saime suht ok pakkumise, restaureeritud ühika moodi hotellis maksis kahene tuba 28 eurot ehk siis 14 eurot nägu. Suht soodne.

Slovakkia linnas midagi väga erilist ei olnud.

Päev 15 Tagasi Eestisse

Hotelli hinna sees oli hommikusöök, enam-vähem tavaline hommikusöök, aga minu tähelepanu tõmbas Coca-Cola aparaat. Kui valid sprite, siis tuleb tavaline sooda vesi, kui Fanta, siis sooda vesi apelsini siirupiga, cocat ma ei julgenud proovida.
Slovakkias istuvad bensukates tsikid, kuulavad mussi ja on valmis mingi raha eest sinu auto aknad pesema. Kuna meil kohalikku raha eriti ei olnud, jäi see luksus tegemata.

Tesco on muidu hea pood, aga kui poekäru on vaja ja kohaliku münti ei ole, siis on jumala vastik vahida teiste kärusid ja proovida kohalikelt käru pihta panna.

Peale lõunat jõudsime Poolasse, tegime väikse peatuse Poola Macis. Järjekordselt sain kinnituse, et poolakd ei oska keeli. Kui ma ütlesin „One Big Mac meal”, siis 5 kassapidajat arvas, et ma olen lolliks läinud, tahan midagi, mida Macis pole elus sees olnud. Läks päris mitu minutit, enne kui me saime kokkuleppele.

Poola ikka võttis aega, alles kella 12 paiku õhtul jõudsime piirini ja sealt läks tee sujuvalt edasi. Umbes kell 3 päeval sain kodu ukse lahti teha.
Kokkuvõte

Kahe nädalaga peaaegu üheksa tuhat kilti sõita ei ole nalja asi, sõidu peale kulub ropult aega.

Kahekümnene kreem takistab pruuniks saamist

Vahest on hea voodis magada

Kuna aega oli vähe ja ei saanud igal pool, kus oleks tahtnud, peatust teha, siis lahedad pildid jäid tegemata

Kuusteist inimest on päris suur seltskond ja paratamatult tekivad huvide konfliktid ja kommunikatsiooni probleemid

Walki-Takie on must have, kui minek on mitme autoga

GPS ja Autoroute on hea kombo, aga mida kaugemale lähed, seda vähem detailne kaart on ja vahest Autoroute paneb jama.

Sissejuhatus

Nendele, kes ei viitsi tervet posti läbi lugeda, ütlen kohe kokkuvõtteks, et oli äge, sõita oli sitaks, tervelt 8765 km, järgmine aasta sama asja enam ei teeks, aga kunagi võiks juba Route 66 läbi teha. Otsutasin jagada postitus kaheks osaks, see on esimene osa, teine osa tuleb varsti. Pildid saab näha pildid.org’is.

Päev 1 – 665 km jutti

Autod saime Rimi parklast, ilusti pestud ja täiesti tühjad, tunni ajaga laadisime autod täis ja hakkasime sõitma Märjamaa poole, kus saime Rapla tiimi bussiga kokku. Peale aprilli teemat Tallinnas on Eesti lipp autol äärmiselt populaarne. Rapla tiimi bussil oli juba kaks lippu püsti ja meie bussile panime ka.

Muidugi me kaotasime kohe esimeses poe/pissi peatuses ühe meie lippudest (teisega me olime väga ettevaatlikud ja see pidas vastu terve reisi).

Esimesel päeval sõitsime läbi kolm väga eksootilist riiki – Eesti, Läti ja Leedu. Lätis panin kohe tähele, et teed on kaherealised, aga veidi laiemad kui meil. Kuna lätlane ei ole loll inimene (või siis on?), siis nemad sõitsid enamasti eriti tee ääres. Alguses tundus see muidugi jube imelik, aga hiljem sain aru, et asi on seda väärt ja tõepoolest on parem sõita võimalikult ääres, et teised autod saaksid sinust ilusti keskelt mööda sõita ja sina saaks omakorda teistest mööda sõita, ilma et peaks sõitma vastassuuna reale (tekitada nö kolmas rida).

Autosõiduga on see huvitav asi, et kui istud rooli, siis mõtled et sõidan umbes paar tundi ja siis annan järgmisele juhtimise edasi. Niimoodi ma andsin rooli enda planeeritud paari tunni asemel edasi tervelt kümme tundi hiljem, ehk projekt veic venis. Kümne tunniga sai läbi sõidetud terve Eesti, Läti, Leedu ja tervelt 10 km Poolas.

Päev 2 – Sa oled poolakas!

Kõige suurem sõimusõna, mida sa saad inimesele öelda, ei ole kindlasti „Sa oled munn!“ vaid „Sa oled poolakas!“. Kindlasti on lahedaid poolakaid, aga minu väike kogemus näitab (olen Poolas käinud 5 korda), et enamus neist ei oska inglise keelt ja on äärmiselt ebaviisakad. Ma vaid loodan, et ma puutusin kokku vaid teatud grupi inimestega ja ülejäänud poolakad on väga normaalsed.

Hommikul tekkis Poolas pissi ja söögi häda. Sõitsime paarist söögikohast läbi, aga kahjuks nad ei olnud piisavalt atraktiivsed. Ühes kohas/hotellis tuli üks noorem naine vastu, kes nägi välja selline, kelle käest küsiks: „Hau mutch?“ ja siis kohe saaks.

Neljas söögikoht tundus enam vähem ja sinna me läksimegi. Koht tundus viisakas ja puhas, kuigi maantee ääres. Tellisime endale kõige lihtsama asja nagu Hot-Dogi, toodi sai suure viineriga ja hästi palju majoneesi. Esimese paari ampsuga kukkus viiner saiast välja ja minu moll oli majoneesiga koos.

Kui hot-dogi projekt oli ühel pool, siis oli vaja WCsse minna. Teises ruumis oli WC uks, mina läksin sellesse WC-sse, mille uks oli avatud. Võtsin seebi, määrisin rahulikult kätele ja siis lambist tuli WC-sse mingi poolakas ja kohe hakkas karjuma poola keeles. Ma küsisin „Iz there sam thing u dont laik?“, tema mölises veel kõvemini vastu. Mutt hakkas mind uksest välja lükkama, mina omakorda tegin näo, et olen kindlasti valmis ära minema, aga enne pean pühkima enda seebised käed tema vastu puhtaks. Ma ei tea, kas ta sai minu näost aru või lihtsalt ming hetk andis alla ja läks ära. Siiamaani pole aru saanud, kas probleem oli selles, et ma ei maksnud enda WC külastuse eest kohalikku raha või selles, et ma olin hoopis naiste WCs.

Kui tahad kuskile Euroopasse autoga sõita, siis kuradi Poola on alati ees ja see Poola alati sööb terve päeva ära. Pool päeva sõidad mööda Poola külasid Warssavini ja teine pool päeva sõidad Poola piirini. Ja ega meie reis ei olnud erand, kahjuks.

Päeva lõpus jõudsime Tšehhi. Tšehhi kohta saan öelda nii palju, et ma tahaks kindlasti sinna tagasi minna. Kohe piiri peal tegime väikse peatuse ja meie juurde tuli politseinik, ehk meie keeles ment. Küsis väga viisakalt, et kas kõik on ok. Meie omakorda küsisime talt, et kuidas ja kus tuleb teemaksu maksta. Tema ütles, et lähimas bensukas. Peale Poolat tundub iga inimene, kes sinuga räägib normaalselt, väga viisakas.

Kohe Poola – Tšehhi piiri peal oli suur supermarket, kust sai väga odavalt Kozeli õlut, toit nagi välja väga ilus ja samas maksis alla Eesti hinna.

Tšehhis oli plaanis magada kämpingus. Enne reisi oli minu kämpingu visioon selline, et nad on hästi väiksed majad metsas. Euroopas aga on kämping hoopis plats, mis asub järve või mere ääres, kus muru on niidetud ja sa saad enda mati või telgi püsti panna.

Meie planeeritud kämpingu, mis asus Prahast 50 km, leidsime suht kohe, aga me ei saanud kohe aru, et see on meie kämping ja me hakkasime seda uuesti otsima ning ringi sõitma. Lõpuks ikka tegime järelduse, et me tegelikult juba leidisme oma kämpingu.

Kämpingus pakuti kohta telkimiseks või väikseid tubasid mingites suuremates majades. Nende tubade hinna ja kvaliteedi suhe meile päris ei sobinud ja me otsustasime, et magame lageda taeva all.

Siis kui magamine oli paigas, läksime supermarketisse õlle järgi. Virxiga otsustasime, et ostame endale kasti Kozeli õlut, koos kastiga. Võtsime terve kasti ja panime kassa lindi peale. Kassa mees ei osanud kindlasti inglise keelt, aga oli näha, et ta tahab meist aru saada. Ja saigi aru, et me tahame kast õlut, koos kastiga ja mingit probleemi ei olnud.

Tulime tagasi kämpingusse ujuma, järve vesi oli suht madal ja tundus suht must, rohkem kui paar minti seal ei tahtnud ujuda.

Järgmine eesmärk oli sööma minna. Kuna oli pühapäeval olid kõik kohad kinni ja linnas süüa ei saanud, siis läksime tühja kõhuga magama. See oli meie esimene magamine mitte autos, vaid taeva all.

Päev 3 – Shprotitamine Itaalias

Hommikul käisime kämpingus duši all. Dušš töötas niimoodi, et viskad aparaati kohaliku mündi, vajutad nuppu ja jooksed vabasse dušikabiini ja naudid 6 minutit sooja vett.

Samas kämpingus sai väga suure hot-dogi, mis maksis 15 eeku – tühja kõhuga tundus väga hea.

Kuna me õhtul ei maksnud kämpimise eest, siis läksime Virxiga arveid klaarima. Siis kui jõudsime kassani helistas Aare ja ütles, et me tuleks tagasi. Seda me tegimegi. Siis kui jõudsime busside juurde, ütles Aare, et tahaks maksta aga ei saa, enne kui igaüks täidab A4 lehe enda passi, elukoha ja auto andmetega, et pigem läheks lihtsalt ära. Seda me tegimegi, läksime lihtsalt ära, kuigi tahtsime maksta teenuse eest.

Järgmisena läksime bensukasse, Eestis on see komme, et paned bensu ise sisse ja siis maksad. Tšehhis on asi teisele tasemele viidud – bensu ei pea ise valama, seda teeb kohaliku skaala järgi ilus naine ja pärast maksad. Et jah, suht ok tädi oli kes pani meile bensu.

Peale seda läksime kohaliku säästukasse, mis on igal pool Euroopas Lidl bärndi all. Seal ma leidsin sushi nõude komplekti, mis maksis vaid 125 eeku. Täitsa hea hind, otsustasime Angiga selle kohe ära osta.

Terve päev sõitsime, kuid õhtuks oli sõidetud ainult 300 kilomeetrit. Tahtsime ujuma minna, aga kui selgus, et see maksab, siis loobusime sellest. Enne Austria piiri käisime poest läbi, seal võtsin igast õlle sordist ühe pudeli. Kõige odavam õlu oli 2.5 eeku, kõige kallim oli 9 eeku. Hiljem sain aru, et Tšehhis on kõik õlud head, isegi see, mis maksab 2.5 eeki.

Austria piir oli rahulik, kodanikud ei viitsinud eriti vaadata 16 Eesti passi. Sõitsime Viinini, enne kui andsin rooli edasi Virgole. Peale Viini oli tee väga super, isegi Renault Traffic suutis sõita 150 km/h seal.

Peale Itaalia piiri panime Dorise roolima, meie Virxiga omakorda hakkasime jooma. Mõlemas bussis oli walkie-takie ja millegi pärast tekkis idee rääkida „lennuki keeles“, hakkas tekkima siiuke dialoog:

- Copy,copy do you copy?
- Roger Roger do you Roger? This is flight 643 requesting permission to take off?
- Roger Roger do you Roger? This is tower speaking, permission to fuck off is granted!

Päev 4 – Disney Land, ehk Venice

Doris on kunagi poole kõrvaga kuulnud, et Itaalis on lambi kohas või autos magamine keelatud. Seal samas Itaalias läks meil paar tundi enne kui leidsime magamiskoha privaat rannas. Enne seda tegin juba paar korda magamiskoti pargis lahti ja isegi jõudsin magada, aga teiste väitel ajas kohalik ment meid sealt ära.

Kokkuvõttes ei tulnud Itaalias magamine esimesel ööl välja. Käisime ühest kohast teise (peale kell 19 kämpingusse ei saa), kusjuures Virgo tahtis ühes kohas magada miljoni koera sita hunniku vahel, aga see selleks. Lõpuks maandsume tasulises rannas.

Kella 6 paiku hakkas seda randa traktor läbi kammima. Pool meie seltskonnast magas toolide peal, teised magasid liiva peal – selle sama liiva peal, mida traktor kammis. Meile, kes me olime toolide peal, oli jube naljakas vaadata, kuidas traktor sõitis napilt mööda nendest, kes magasid liiva peal.

Kella 7 paiku tuli ranna koristaja, hakkas midagi Itaalias keeles rääkima, ütlesin talle:

- OK, We will go away in 5 minutes!
- NO, tweny minutes

Tegelikult läksime tunni aja pärast ära ja tema ei viitsinud meile midagi öelda. Vahepeal tahtsime teha Baywatchi alguse paroodiat, aga videokaamera aku sai tühjaks. Võtsime suuna Veneetsia poole. Vahemaa, mis tuli sõita oli ca 100 km, kuid selle peale kulus meil peaaegu 3 tundi. Vahepeal seisime rekkade ummikus, kusjuures ühe rekka peal olid lehmad, kes haisesid rämedalt.

Veneetsias ei ole autoga midagi teha ja ka parkimine on päris keeruline protsess, eriti siis kui auto kõrgus on üle 2.3 meetri. Meil läks tund aega ja 22 euri per auto, enne kui me saime autod ilusti garaaži pargitud.

Peale seda võtsime Veneetsia bussi ehk paadi ja alustasime uute kogemuste avastamist. Veneetsia on nagu Disney Land, kõik inimesed on turistid ja neid on räigelt palju. Kodaniku San Marco väljakul oli nii palju inimesi nagu TTÜs sügisel rebaseid vahetunnis. Samas oli räigelt palav, päris mitu korda pidime vett ostma. Pooleteist liitrine vee pudel maksis 2 euri, mis tundus isegi täitsa mõistlik hind. Aga tegelikult on Veneetsias päris palju tänavaid, kus ei ole turiste ja kus saab vilus istuda ja jalgupidi vees olla. Leidsime päris mitu sellist kohta.

Päeva lõpus hakkasime söögikohta otsima. Itaalia on pizza ja pasta riik, aga millegi pärast Veneetsias taheti enamustes söögikohades meile anda mikroahju pizzat.

Mingi aja pärast leidsime söögikoha. Mina tellisin endale pasta bolognese ehk kõige lihtsama tomati pasta, hind oli ca 7 euri. Olin väga üllatanud, et Veneetsias nad ei oskagi itaalia toitu teha, Angi tehtud pasta on päris mitu korda parem, kui see, mis me saime Veneetsias.

Õhtu poole hakkasime mõtlema magamise peale. Vahepeal oli mingi tekstiili pood, kus me Angiga ostsime 2 euriga 2 patja, millega oli hea autos magada. Plaan oli leida odav ja hea hotell või hostel. Saabusime sellisesse linna nagu Jeselo. Kohalikust turisti infost soovitati meile hotelli, kus oli ilusti 16 kohta olemas.

Kohapeal selgus, et on olemas 1 kahene tuba, ülejäänud toad on kolmesed ja neljased. Panime kahese toa loosi niimoodi, et üks inimene valis numbri ja teised pidid pakkuma, mis number see on. See, kes kõige lähemale pakub, saab toa endale. Ang kohe alguses pakkus õige numbri ja me saime kahese toa endale. Majutus läks maksma 38 euri per inimene. Hotelli ees oli bassein ja rand oli lähedal.

Aadria meres oli vesi ikka päris soolane. Aga vahelduseks oli soolases vees hea ujuda. Hotelli bassein ei olnud väga suur, aga väike ei olnud ka, kuid kloori oli seal palju küll.

Samas Jeselos on mere ääres ca 300 hotelli, pm terve linn on üks mitme kilomeetrine tänav, mis koosneb restoranidest ja hotellidest – kõik need turistid päevad ju sööma ka kuskil.

Enne kui me läksime söögikohta otsima, tuli Jax Kadriga vastu. Nad ütlesid, et jumala võimatu midagi süüa saada, et nad käisid hoopis poest läbi. Mina millegi pärast sellist pessimismi ei uskunud.

Aga tõepoolest päris palju kohti oli suht ääreni täis. Leidsime mingit pizza koha, meid pandi seal istuma. Ootasime menüüd 5 mintsa ja siis minu temperament ei pidanud vastu, läksin ettekandja laua juurde ja võtsin ise kuus menüüd. Hakkasime valima. Mina oma arust võtsin kõige lihtsama asja ehk Pizza Pepperoni, näitasin näpuga, et seda pizzat tahan. Lõpuks said kõik enda söögid kätte va mina. Kutsusin ettekandja ja küsisin, et kui kaua umbes võiks veel minna. Tema hakkas midagi Itaalia keeles seletama ala Peperni ja Peperone. Ütlesin talle my friend, et vaata, ma näitasin sulle näpuga, et ma tahan seda pizzat, ära hakka keerutama. Ca 7 mini pärast oli minu pizza minu ees ja see oli väga hea pizza. Ma arvan, et see oli parim pizza, mis ma olen Itaalias saanud.

Mulle ei meeldi Aafrika stiilis suveniirid/kujud/joonised jne. Vahepeal käis meie laua juurest läbi üks aafrika rahvusriietes neeger. Hakkas midagi küsima, mina ütlesin talle, et my friend, ma ei ole aafrika stiili kõige suurem fänn. Peale väikest pausi tuli nädala lause: „You bad boy! Fuck you, Africa no like you!“ ja niimoodi lõppes Itaalia teine päev.

Päev 5

Itaalia on odava veini maa. Poes otsisin kõige odavamat veini, alguses võtsime pooleteist liitrise pudeli, mis maksis 1.85 euri, ehk 93 eurosenti 0.7 l. Lõpuks panin ikka suure pudeli ära ja võtsime 1.10 eurise valge veini. Kokku maksisme 7 eurot ja selle eest saime 4 veini (mõned ei olnud päris 1 eurised). Aga 1.75 eurot keskmise veini hinnana tundub väga hea.

Samas poes oli jumala võimatu üksikut jäätist osta, ainult karpide kaupa, kus oli 6+ jäätist.

Sloveenias panevad maantee äärsed restoranid sea vardasse ja meelitavad meid, turiste niimoodi enda söögikohta, aga siga on ikkagi hea.

Viies päev oli meil täitsa sõidu päev, sõisime pool Horvaatiast maha ja õhtupoole hakkasime magamiskohta otsima. Täiesti lambist leidsime väikse kiviranna, kuhu mahtus täpselt 16 inimest magama.

Päev 6

Kui on liiga hea, siis on kahtlane ja nii see oligi. Minu pohmelli und äratas kodanik, kes tuli meie randa röökima “Inpektsioon….Inspektsioon…..Passports….Passports”. Tekkis küsimus mida see jobu tahab. Paari minuti pärast viskas kodanik mulle paberi seadusega näkku. Paberi sisu oli selles, et Horvaatia vabariik ei ole loll ja ei luba tasuta turistidel kämpida väljas, kuna on olemas hotellid. Trahv on kuni 1000 kohaliku tubriku. Samas öeldi turisti infos, et Horvaatias on see hea, et saab väljas kämpida.
Üleval parklas seisis politsei auto ja selle sama inspektsiooni auto. Samal ajal ajati sama käma ka teistele seal olevatele turistidele.

Üks itaallane läks nii närvi, et karjus täies vihas inspektori peale. Meie proovisime säilitada rahu. Protsess kestis üle poole tunni, selle aja jooksul ma ütlesin endale vähemalt 100 korda, et olen loll, et kohe andsin 8 passi meie bussist sellele inspektorile, oleks pidanud vaid paar tükki andma (võtke teadmiseks).

Sama inspektor rääkis ja tegi tähtsa munni nägu. Ütlesime talle “Hau mutch”. Tüüp väitis, et ei oska inglise keelt ja rääkis saksa keeles vastu. Vahepeal küsisin politseiniku käest, et kui suur trahv meie kamba peale tuleb, tema vastas a la about 1000 tubrikut. Kas seadustes on sellised sõnad nagu “about ja around” olemas?

Ma väga kahtlen, et tegemist oli päris seadusliku trahviga, kuna tavaliselt kohapeal trahvi ei maksta. Asi lõppes sellega, et Hr. Tähtis Inspektor ei viitsinud kirjutada 16 paberit välja ja tegi aint viiele trahvi. Kokku läks protsess maksma 2000 eeku, mis kamba peale teeb 125 EEK. Ma arvan, et kämpimine oleks isegi kallim olnud.

Horvaatia rannikul on miljon erinevat kalarestorani, ühes sai käidud ja täitsa positiivne toit oli.

Samal päeval snorgeldasime, ühes kohas hakkasin vette minema ja tundsin, et midagi võttis lestast kinni. Igaks juhuks mõtlesin, et hüppan vette kõrval olevalt kivilt. Kahe minuti pärast hakkas Virx karjuma, et nägi samas kohas kaheksajalga ja ilmselt oli see sama kaheksajalg, kes minu lestast kinni võttis.

Päev lõppes “seaduslikus” kämpingus, ehk siis maja omanikud üürisid 20 meetrit randa magamiseks. Samas olid nende maja ees suured viinamarja põõsad, kus kasvasid täiesti valmis tumedad viinamarjad. Arvake ära, mis me viinamarja põõsastega tegime?
Ranna ääres oli paar paati pargitud, läksin maja omaniku rääkima, et kas saaks paati testida. Alguses ta ütles, et no problem, aga hiljem tuli mingi vend, hakkas õli otsima, näitas et õli pudel on tühi ja lubas järgmine päev linnast tuua.
Eestlasi on ikka igal pool, samas rannas, kus meie ööbisime, oli veel üks eestlaste kamp. Incu väitel olid väga normaalsed tüübid, kahjuks mina ei jõudnud nendega suhelda

Päev 7

Äratus samas rannas oli väga varajane, sest mingi jobu otsustas meie üüritud rannas autoga sõita. Lisaks mainis keegi, et sama jobu sõitis autoga üle minu plätu. Ma olin mega vihane sellise suhtumise peale.
Horvaatia rannikul on päris keeruline sõita, tee on koguaeg sinka-vonka, iga kurvis tuleb pidurit vajutada ja teed on väga kitsad. Nelja tunniga sõitsime läbi umbes 200 km.

Kusjuures Horvaatia on kahes tükis riik, et kui sõidad koguaeg mööda rannikut Montenegro poole, siis vahepeal on Bosnia riik, mis kestab täpselt 10 km ja siis algab uuesti Horvaatia.

Montonegro piiri peal läks päris tükk aega, aga samas sai Montenegro templi passi.

Liikluskultuur on Montenegros väga pohhuistlik, täiesti normaalne on sõita ummikust mööda vastassuuna rajalt, samal ajal kui keegi tuleb vastu ka. Ühes kohas oli valida, kas minna praami peale või sõita mööda rannikut, me otsustame sõita mööda rannikut. Proovisme otsida ujumis kohta, aga mitte kuskil ei olnud duši, et saaks pärast soola maha pesta.

Ühes kohas tahtsime järve ujuma minna. Mingi kohalik mees tuli ja pakkus meile paadi sõitu järve peal. Alguses tundus hea idee. Kodanik ütles, et me sõidaks tema järel u 3 km ja siis olemegi paadi juures. Muidugi kestis sõit peaaegu 10 km. Siis ta hakkas ajama sellist juttu, et vesi triivib praegu, et lähme parem merele. Selge…ütlesin “Thank you for opportunity, maybe next time!”.

Linnas nimega Bar, nägime eestlasi, tegime peatuse ja sain järjekordse kinnituse, et maailm on nii väike. Kaks inimest nende kambast olid minu endised töökaaslased Skype’is.

Ühes poes oli kahtlaselt palju töötajaid. Kassa peal hakkasime enda asjade eest maksma ja siis mingi naine hakkas panema meie asju kilekotti. Alguses mulle tundus, et ta teeb seda kogemata, aga selgus, et tal ongi selline amet, et paneb kassa juures asju kilekotti. Suht viisakas ka.

Kokkuvõttes ei jäänud Montenegrost kõige paremaid muljeid – hästi räpane ja vaene riik.

To be continued…(Albaania, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Slovakkia)