Dänni Blogi

Päev 8

Öösel, läbi täiesti valgustamata ja kitsaid Montenegro teid, jõudsime Albaania piirini. Albaania piiril läks ilgelt aega, kuna tüüp kirjutas käsitsi 16 arvet ja me pidime maksma 10 euri per nägu riiki sisenemisel. Aga samas saime ühe templi passi juurde.

Väidetavalt läks meil Albaania läbimiseks 9 tundi. Mina pm magasin kogu aja, vahepeal läbi une kuulsin midagi, umbes viis korda tegin silmad lahti ja siis magasin edasi.

Albaanias ei ole võimalik öösel kuskilt tee kaarti osta, seetõttu pidime küsima teed igast bensukast, mis ette jäi. Samas, kohalikud olid täitsa nõus meid aitama.

Albaania pealinna kohta nägin läbi une nii palju, et tänavatel puudus täiesti tänava valgustus ja koerte laibad olid igal pool. Kesklinnas sõitsime peaaegu pool tundi ringitades, kuni Aare küsis politseilt teed ja politseinik pakkus meile eskorti linnast välja. Täitsa viisakas.

Peale Albaania pealinna on järgmine hetk, mida ma mäletan, see, et oli eriti sitt tee, kus iga 3 meetri järel oli vähemalt meetrine auk. Mingis ristmikus panime täiega mööda ja sõitsime tund aega maailma lõppu.

Maailma lõpp on Albaanias, seal kus pimedas läheb tee kaheks ja mõlemad teed lõppevad ära. Kui maailma lõpp oli leitud, siis pidime sõitma tagasi ristmikule, kus me olime mööda pannud.

Ühes kohas äratas mind ülesse auto hüppamine. Tegelikult selgus hiljem, et väga kitsal mägiteel sõitsid meie mõlemad bussid üle surnud koera laiba.
Albaanias on rahva auto Mersu ja rahvus loom on eesel. Mersusi on näha igal pool, praktiliselt iga teine auto on mersu. Kui sõidad veic külast välja, siis põhilised maanteel liiklejad on eeslid.

Albaanias oli keset põldu näha väikseid pommi varjendeid ja hästi palju kolme ja nelja korruselisi maju, mis olid lõpetamata ja maha jäetud. Huvitav, mitu kohalikku tubrikut on vaja, et üks poolik nelja korruseline maja seal osta?

Nats enne kella 6 peatusime ühes kohas, et teha pilte. Priit ei viitsinud või ei julgenud autost välja minna, mina siiski läksin. Just enne päikese tõusu sain väga hea maastiku pildi, siiamaani arvan, et see on üks parimatest reisi piltidest.

Kui riiki sisenemisel võeti igalt ühelt 10 euri, siis riigist väljumisel võeti ainult 3 euri per auto. Mis loogika seal oli, seda mina ei saanud aru.
Umbes kell 8 hommikul jõudsime lõpuks Kreekasse. Sõitsime ca 30 kiltsa ja tegime kohe esimeses bensukas peatuse. Bensukas oli jumala puhas WC, lausa läikis. Ma arvan, et mul isegi kodus nii puhas WC ei ole. Samast bensukast saime Kreeka kaardi mitmes eksemplaris täiesti tasuta.

Tegime autole survepesu, ratastest tuli jumala palju piduri klotside tolmu, kuna Albaania mägiteed kulutavad piduriklotse ikka täiega.
Otsustasime minna kohe Kreeka ida rannikule, sest sealt sai kõige paremini Ateenasse sõita. Rannikuni oli sõita ca 200 km ja kiirtee läks jumala kiiresti. Ühes kohas sõitsime järjest läbi 12 tunneli, tunnelite vahel oli 500 meetrine silla jupp ja siis tunnel jätkus.

Millegi pärast olid osad tasulised kiirteed täitsa tasuta, ilmselt oli see tingitud kiirtee remondist.

Kui jõudsime ida rannikuni, siis hakkasime kohe ujumis kohta otsima. Kohe esimene rand oli liiva rand, kus oli mega palju rahvast ja vesi oli õline. Liiv oli mega kuum, üle 50 meetri paljajalu kõndida oli väga valus.

Kui söögikoht on täiesti tühi, siis võib see tähendada kolme asja, kas söök on kehv, söök on kallis või on koht suletud. Siiski läksime sellesse tühja söögikohta ja toit oli väga super. 11 euriga sai terve kala. Teenindus oli väga tasemel, peale arve maksmist toodi veel jäätis tasuta juurde. Sakslased pidasid seda kohta ja väga positiivne mulje jäi. Valged inimesed.

Muidugi olime me väga naiivsed - 16 hotelli kohta suvel, laupäeval on jumala võimatu leida. See tehti meile selgeks vähemalt 7 hotellis.
Lõpuks leidsime endale ööbimiskoha ülerahvastatud kämpingus, kus päris paljud inimesed elasid oma treileris terve suve.

Kämping oli ranna ääres, rand oli kivi-liivane, kusjuures liiv tolmas täiega. Proovisin veic snorksi teha, aga eriti huvitavat seal vee all ei olnud.
Mustlaste kämpingus oli autode juures suht vastik magada. Esiteks lärm, umbne õhk ja putukad. Läksime ikkagi randa magama, nagu tavaliselt.

Päev 9

Mustlastel olid kämpingus koerad ja need samad koerad arvasid, et kell 5 hommikul on hea rannas joosta ja mängida. Me muidugi ärkasime selle peale üles. Mingi hetke pärast koerad läksid ära, siis saime edasi magada.

Kell 7 tulid koerad uuesti tagasi ja äratasid meid uuesti ülesse. Selline magama jäämine ja äratamine head und ei tee. Läksin seetõttu juba vara hommikul snorgeldama.

Hommikul tegime väikse shooti ranna ääres ja hakkasime mööda kiirteed liikuma Ateena poole.

See kord proovisime hotelli otsimisel targemad olla. Umbes sada kiltsi enne Ateenat tegime peatuse ja istusime suvalises interneti kohas maha hosteleid ja hotelle netist otsima. Leidsime paar tükki, mille asukoht ja hind tundusid mõistlikud.

Ateenas hakkasime neid hotelle aadressi järgi otsima. Kuigi need olid ca 10 mintsa Akropolisest, tundus asukoht väga kahtlane, kuna igas nurgas oli viis tšurkat, kes vahtisid meid hoolega. Ega parkimisegagi väga lihtne ei olnud, otsustasime, et me enda busse sinna ei jäta.

Hakkasime otsima hotelli veic linnast väljas, selle peale läks ca 4 tundi. Igas hotellis oli täiesti erinev suhtumine ja hinnatase. Ühes prooviti mulle õpetada äri ajamist. A la kui ütlesin, et tahame 40% alet, siis tüüp ütles, et tal ei ole mõtet nii odavalt anda. Selle peale ma ütlesin, et muidu need toad oleksid tal ju üldse tühjad. Vaatasime ühte korterit, selle eest taheti mingi ulme summat ja sinna oleks mahtunud maksimaalselt vaid 8 inimest.

Vahepeal oli selline tunne, et me elu sees ei leia 16 inimesele midagi. Aga ikkagi, kes otsib see leiab. Ühes hotellis oli väga mõistlik suhtumine. Tüüp tegi pakkumine ca mintsa ja see oli niimoodi, et alguses 16 inimese hind oli 860 eurot, siis tüüp pakkus welcome drinki ja ütles, et oodake. Hiljem oli hind 560 eurot ja siis kui ütlesime, et käime korraks ära, sai hinnaks 500 eurot. Et siis vedas. Asukoht oli veic parem kui Ateena kesklinnas, aga samas you get what you pay for.

Siis kui maksmiseks läks, selgus et Hanna rahakott on kadunud. Ilmselt see jäi Macki. GPSga leidsime ülesse, kus me Mackis käisime. Saime ka selle Maci telefoni numbri, kuid muidugi ei osanud keegi telefonis midagi mõistlikku vastata. Hanna arvas, et peame sinna kohale minema, teistel oli suht pessimistlik tunne, aga kuna see oli tema rahakott, siis jätsime selle tema otsustada.

Mina nendega kaasa ei läinud, aga hommikul sain teada, et nad ikkagi leidsid rahakoti, kogu raha ja kõik dokud olid alles. Nad pidid ainult ca 15 minutit kaevama macki prügi konteinerites.

Päev 10

Hommikul võtsime suuna Ateena poole. Parkisime Akropolisest paarsaja meetri kaugusele ja mõtlesime, et peaks eile nähtud H&M poe ülesse otsima. Sellega läks veic aega, aga tunni ja 1 liitri higi pärast ikka leidsime.

Ma tahtsin kohe kõik turisti jama ja kingitused ära osta, et hiljem ei peaks selle peale mõtlema. Akropolise taga müüdi hästi palju maale. Kauplesin 3 maali hinnaks 37 eurot, alguses oli kahe hind 55 kanti. Raha makstes proovis tüüp tagasi anda ühe euro vähem. Tüüpiline turisti trikk, aga ei läinud raisal seekord läbi.

Ateena põhilisel shoppamise tänaval on hästi palju neegreid, kes poodide ees müüvad Gucci, Prada ja Luis Viton originaalkotte. Kusjuures kui nad näevad politseinikku, siis lina peal olev kaup läheb kohe lina sees selja peale ja tüübid panevad minekut.
H&M’is läks Angil päris palju aega, ma ei mäleta mitu kleiti, seelikut ja toppi ma pidin kommenteerima, aga konditsioneeriga riietusruumis taburetka peal oli väga hea istuda.

Tahtsin süütute naiste poest, ehk Virgin Recordist osta mõne vinüüli, aga valik oli mega kehv ja kui ma hakkasin plaate vaatama, siis tegin kogemata paar CD karpi katki, kuna need olid pandud väga ebamugavasse kohta.

Ühes kohas tahtis Ang endale plätusid osta. Mingis suvalises kohas oli „sale”. Ta valis plätud välja ja ma ütlesin, et ta ütleks enne ostmist „discount”. Lõpuks pidin ikka ise seda ütlema. Küsin tüübilt, „Hau mutch?”, „Discaunt?”, „Hau mutsh iz discaunt”, saime paar eurot alla ja uue kogemuse juurde.
Euroliidu tudengitele on Akropolise pilet tasuta, ehk 12 euri säästu. Täitsa lahe koht on see Akropolis, inimesed ikka oskasid ehitada. Aga igale poole marmorist trepid teha ei ole minu arust super hea idee, kuna trepid on mega libedad, eriti kui on natukene märjad. Tahaks näha kuidas vanad kreeklased kukkusid seal terve elu jooksul.

Kui me Akropolise mäe tippu ronisime, siis oli temperatuur raudselt üle 50C sooja, vilu oli väga raske leida ja enne kui hakkasid edasi minema, tuli otsida järgmine vilu koht, et sinna ennast hetkeks ära peita. Päevaga jõin raudselt üle 2 liitri vett ja sellest higistasin poolteist välja.
Enne kui hakkasime Ateenast ära minema, läksin lambist mingisse turisti poodi ja hakkasin kauplema endale vana kreeka sõdurite kiivrit. Hinnaks öeldi 35 euri. Ma ütlesin „fiftiin”. Tüüp vastas, et a la ta oleks õnnelik, kui ta ise seda ostaks selle hinnaga, sest talle läheb see makma 28 euri. Siis ma ütlesin „Sank u mai frend”. Samas poes oli mingi naine, kes soovis peale mind seda osta ja talle pakuti hinnaks juba 28 euri. Ma küsisin, et mitu korda ma peaks sisse ja välja käima, et hind oleks 15 euri. Tema ei saanud minu poindist aru ja asi jäi ostmata.

Ateena kesklinnas ronisid Virgo ja Inc laimi puu otsa, et laime saada. Laimid ei olnud valmis ja vist päris laimid nad ei olnud ka, vaid pigem rohelised mandariinid.

Õhtul jõudsime hotelli, käisime duši all ja läksime söögikohta otsima.

Meie hotelli kandis oli mingi väike linnake, kus tundus, et elu käib täiega. Paralleelselt oli kaks söögi tänavat. Esimeselt ei leidnud midagi, aga teisel näidati menüüd juba 100 meetri kauguselt ja kõik olid „my friendid”.

Ühes kohas ütles tüüp, et neil on nii hea toit, et „If you don’t like it, you wont have to pay”. Mõtlesin, et kui ta nii kindlat sõnu pritsib suust välja, siis peaks järelikult hea olema.

Tüüp hullult jooksis ringi, pakkus menüüd ja welcome veini. Koht muidugi väga puhas ei olnud, viisakalt palusin, et ta vahetaks lauakatte, sest valge lina peal oli väga palju kahtlasi musti täppe. Tüüp ei võtnud mitte vana katet maha, vaid viskas uue selle peale ja ütles „You must have best service, my friend!”. Tool logises täiega, „my friend” vahetas selle kohe välja.

Toit oli kahjuks väga kehv, mina võtsin grillitud liha, sellest jätsin pool järgi, Ang võttis kohaliku mussaka, mis oli veel kehvem. Kuna tüüp alguses ütles, et „kui ei meeldi, siis ei pea maksma“, siis ma kutsusin ta meie juurde, ütlesin, et kodanik, mul tuli meelde, et ta oli väga kindel toidu kvaliteedis. Tema muidugi hakkas räigelt keerutama, kui ma ütlesin, et me oleme nõus maksma vaid poole. Siis enam ta minu „friend” ei olnud ja jooksis minema. Vahepeal toodi arbuusi, see oli ala „complimentary”, aga ma arvasin, et seda arbuusi ei ole viisakas süüa, kui me nagunii maksame vaid pool arvest.

Kui arve saime, siis muidugi olid arve peal alguses vapsee suvalised asjad ja kui toodi meie „õige arve”, siis pooled asjad olid ikka juures. Ettekandjaks oli suur mees, kes korraga suutis ühe käe peale panna 18 taldrikut, pool meie seltskonnast suhtus temasse väikse hirmuga. Kui me maksime arve ära, ca 20 euri vähem sellest, mis arve peal oli kirjas, ütles suur ettekandja beebi häälega; „OK! No problem!”. Et kokkuvõttes ei tasu minna sinna sööma, kuhu sind väga kutsutakse.

Päev 11 – Kreeka viimane päev

Terve päev olime mere ääres kalju peal. Väga lahe oli snorgeldada ümber kalju. Ainuke miinus seal oli see, et klaasi killud vedelesid igal pool ja haises täiega. Selle kalju peale jäi Incu 2 cm nahka, aga ma arvan see oli temal väärt investeering . Enne kui otsustasime ära minna, hakkas pea päiksest valutama.

Jube raske on mõnes kohas leida rannas duši, et saaks mere soola ära pesta. Ühest kohast leidsime vooliku, mida me saime vabalt kasutada dušina. Millegi pärast teisele bussile seda ei lubatud.

Lõpuks hakkasime Bulgaaria poole sõtma. Doris oli autojuht, mina olin joobes kaardilugeja. Mingis bensukas tahtsin õlut osta, aga seal ei olnud elektrit, soovitati järgmisesse minna.

Järgmises valisin endale õlu, panin kassa peale, panin kaardi ka. Tüüp, ilma midagi ütlemata, andis minu kaardi teisele jorsile ja see teine jorss läks majast välja teise kohta koos minu kaardiga. Muidugi ma läksin järgi. Siis kui kaardi terminal lõpetas transaktsiooni, viskas tüüp mulle konkreetselt kaardi näkku ja andis tšeki allkirjastamiseks. Mina kirjutasin allkirja asemel talle „MINE MUNNI” ja läksin minema.

Huvitav on see, et Kreekas ei saanud kuskil valmis viinamarju, aga Horvaatias olid nad täitsa magusad ja valmis.

Õhtul tahtsime minna sööma samasse sakslaste söögikohta, kus ennemgi, sest see jäi ilusti Bulgaaria tee peale. Aare ütles, et tuleb a la keerata kiirteelt paremale ja siis mööda rannikut sõita, päris nii lihtne see ei olnud, otsimisega läks aega.

Päev 12 - Bulgaaria

Hommikul jõudsime Bulgaariasse. Oli hull väsimus, panime enda madratsid mingi suvalise järve äärde maha. Järve kallas oli suht kole ja nii palju kui ma Bulgaaria keelest aru sain, siis selles järves ei tohtinud kala püüda.

Magasime ca tund aega ja see tund aega ikka andis päris palju energiat juurde. Selleks ajaks oli Priidu jalg väga paiste ja punaseks läinud. Meie järgmine plaan oli otsida haigla. Microsoft Autoroute oli väga abiks, panime GPSi peale praeguse asukoha, panime route Sofia peale ja lasime otsida lähimad haiglad. Autoroute leidis need täitsa ilusti ja juhendas meid haiglani.

See haigla, kuhu me läksime, oli Mustmäe haiglast vähemalt 2 korda suurem. Alguses oli probleem auto parkimisega, eriti kuna meil ei olnud kohalikku raha, aga saime sellega siiski hakkma.

Kuna inglise või eesti keelega ei ole Bulgaarias eriti midagi teha, siis ma läksin Priiduga kaasa, et olla talle vene keele tõlgiks.

Enne kui me saime õige arsti juurde, tuli vähemalt 5 erineva registratuuriga suhelda, kust meid pidevalt saadeti perse. Vahepeal käisime „privaat kabinetis” ja olime isegi nõus mingi raha neile maksma, aga nad nõudsid saatekirja. Kust kurat me saame saatekirja Bulgaarias? Asi lahenes niimoodi, et läksime sama haigla traumapunkti ja kaks 50 pluss arsti uurisid ja küsisid Priidu jala kohta, ei osanud midagi arvata ja saatsid meid kirurgi juurde edasi.

Kirurg oli väga intelligentne inimene, rääkis ilusti jala probleemi põhjuse ära, tegi teste, küsis meie tripi kohta ja ütles, et tal on hea sõber Tartus. Kui hakkasime ära minema, siis ma palusin, et arst ei läheks ära, kuna me tahame 10 mintsa pärast teda tänada. Meil oli just üks Viru Valge alles jäänud.

Viisime tüübile, tundus, et talle meeldis.

Mingist kioskist saime päris suure pizza slaisi, müüja võttis isegi eurosid vastu (väga hea võimalus endale raha kõrvale panna). Aga pizza oli täiesti söödav ja maksis ca 8 eeku.

Päeva eesmärgiks oli jõuda võimalikult lähedale Ruumenia piirile. Tee peale jäi Ruso nimeline linn. Linn oli täielik urgas, hotelli kohtadega oli päris kitsas. Lõpuks leidsime mingi hotelli, vaatasime toad üle, need tundsid OK. Tegelikult saime ikka sitemad toad, sest meile näidati nende mõistes paremaid tube.
Hotellis olid dušš ja WC koos, selle ruumi suurus oli täpselt meeter korda meeter. Aga positiivne oli see, et hotelli baaris maksis rummi koks 16 eeki ja õlu oli ca kümps.

Bulgaaria on päris mitu aastat Eestist maas, väga imelik, kuidas nad said Euroliidu liikmeks. Inimesed olid muidu väga abivalmis, kohalikus säästukas rääkis turvamees isegi paar sõna inglise keelt.

Päev 13 - Rumeenia

Eelmisel päeval tekkis mul Aarega vaidlus. Tema pakkus, et Transilvaania on meie praegusest asukohast ca 100 kilomeetrit, mina pakkusin, et 400 km. Kahjuks mul oli õigus ja meil ei olnud mõtet sõita nii kaugele, et jõuda sinna alles öösel (võib olla õige aeg olekski öö).

Bukarestist sõitsime mööda ringteed mööda, tee oli äärmiselt sitt, hästi palju rekkasi ja kui korra peatud, siis mustlased jooksevad auto juurde sulle mingit paska pakkuma.

Tundus et rumeenlaste põhiline auto on Dacia, sest neid oli igal pool, nagu Albaanias mersusid.

Rumeenia loodus tundus täitsa lahe. Kui meil oleks olnud rohkem aega peatumiseks, siis kindlasti oleks saanud mõned head maastiku pildid.
Peale lõunat tegime peatuse tee ääres olevas söögikohas. See koht oli reisi kõige sitema teenindusega. Inglise keelt oskasid nad ainult nii palju, et öelda sõna „EURO”. Nad andsid meile menüü, kus mõni sõna oli inglise keeles ja tahtsid kohe teada, mis me süüa tahame. Kas meil valiku tegemise jaoks aega nagu ei peaks olema? Ma enam vähem sain aru, mis ma tahan. Paula tahtis kana, hakkasin ettekandjale kana mängima, ütlesin „Pok-Pok-Pok-Phaaah” ja kõik oli nagu tore. Aga me istusime laus 6-kesi, teistel läks rohkem aega. Siis hakkas ettekandja kella peal näitama, et meil läheb nii palju aega, et ta peaks juba teiste juurde minema. Väga tore.

Samas söögikohas oli mehe nimi Cristi. Meile tundus see jube naljakas, aga ma ei usu, et kohalikud said aru, miks me paar minutit naersime.
Söök oli väga keskmine, väga kehv ei olnud ja samas väga hea ei olnud ka. Arve toodi muidugi suurem, kui me eeldasime. Ruumenias asi käib niimoodi, et tuuakse sulle lambi asju, ala hapukoor pipraga, kuigi sa ei telli seda, aga see läheb arvele otsa ikkagi, sama lugu saiaga. Ketšup maksab ka. Lisaks on menüüs kirjas hinnad per 100 grammi, ntx kui su kala kaalub 150 grammi, siis maksad poolteist korda rohkem.

See naine, kes teenindas meid, ei tahtnud meie euro münte vastu võtta, aga mul oli sellest sügavalt pohhui. Sealt me lahkusime niimoodi, et meie autonumbrid pandi kirja. Muidugi ei saa nad meile midagi teha, aga Virxil oli paranoia .
Kokkuvõttes väga positiivset muljet Rumeenia mulle ei jätnud, aga samas võib olla me sattusime valesse kohta.

Päev 14 Ungari ja Slovakkia

Peale keskööd jõudsime Ungarisse, tee oli mägine. Öösel magasid mõnes kohas koerad maantee peal, see kindlasti hetkeks ehmatab.
Ühes külas oli mingi mees tee ääres. Kui temast sõitis 2 bussi järjest mööda, ei pidanud tüüp vastu ja kukkus kraavi.

Ungaris kahjuks ei jõudnud midagi vaadata, ühes kohas hakkas Autoroute täiega jama panema, sõitsime meie kiirteest mööda ja pärast oli väga raske kiirtee peale tagasi saada, ühes kohas proovisime sõita kinnise kiirtee peal, kuid välja ei saanud, kuna kivid olid ees.

Kella kaheksa paiku hommikul tuli siiuke unekas, et ei mina ega Virgo enam ei suutnud roolis olla, tegime mingi suvalise põllu peal peatuse ja viskasime enda madratsid lamba sita peale ja magasime kella 11ni.

Inc tahtis räigelt shopata Ungaris, võttis kohalikust automaadist 10,000 kohaliku raha, mis teeb meie rahas ca 6 sotti, aga hiljem selgus, et tal selle rahaga eriti ei olnud midagi peale hakata. Siis läksime suvalisse küla poodi ja tema sai selle 6 sottiga väga palju igast asju.

Slovakkiasse jõudsime peale lõunat. Peatusime linnas Kochice ja seal, nagu tavaliselt, otsisime hotelli 3 tundi. Kolme tunni pärast saime suht ok pakkumise, restaureeritud ühika moodi hotellis maksis kahene tuba 28 eurot ehk siis 14 eurot nägu. Suht soodne.

Slovakkia linnas midagi väga erilist ei olnud.

Päev 15 Tagasi Eestisse

Hotelli hinna sees oli hommikusöök, enam-vähem tavaline hommikusöök, aga minu tähelepanu tõmbas Coca-Cola aparaat. Kui valid sprite, siis tuleb tavaline sooda vesi, kui Fanta, siis sooda vesi apelsini siirupiga, cocat ma ei julgenud proovida.
Slovakkias istuvad bensukates tsikid, kuulavad mussi ja on valmis mingi raha eest sinu auto aknad pesema. Kuna meil kohalikku raha eriti ei olnud, jäi see luksus tegemata.

Tesco on muidu hea pood, aga kui poekäru on vaja ja kohaliku münti ei ole, siis on jumala vastik vahida teiste kärusid ja proovida kohalikelt käru pihta panna.

Peale lõunat jõudsime Poolasse, tegime väikse peatuse Poola Macis. Järjekordselt sain kinnituse, et poolakd ei oska keeli. Kui ma ütlesin „One Big Mac meal”, siis 5 kassapidajat arvas, et ma olen lolliks läinud, tahan midagi, mida Macis pole elus sees olnud. Läks päris mitu minutit, enne kui me saime kokkuleppele.

Poola ikka võttis aega, alles kella 12 paiku õhtul jõudsime piirini ja sealt läks tee sujuvalt edasi. Umbes kell 3 päeval sain kodu ukse lahti teha.
Kokkuvõte

Kahe nädalaga peaaegu üheksa tuhat kilti sõita ei ole nalja asi, sõidu peale kulub ropult aega.

Kahekümnene kreem takistab pruuniks saamist

Vahest on hea voodis magada

Kuna aega oli vähe ja ei saanud igal pool, kus oleks tahtnud, peatust teha, siis lahedad pildid jäid tegemata

Kuusteist inimest on päris suur seltskond ja paratamatult tekivad huvide konfliktid ja kommunikatsiooni probleemid

Walki-Takie on must have, kui minek on mitme autoga

GPS ja Autoroute on hea kombo, aga mida kaugemale lähed, seda vähem detailne kaart on ja vahest Autoroute paneb jama.