Alguses tahtsin seda postitust kirjutada stiilis: päev 1, päev 2 jne. Kui hakkasin enda mustandit üle vaatama, siis tundus see liiga pikk ja hüplik. Selles postituses proovin hoopis summeerida kõik tähtsad muljed reisist, mis on jagamist väärt (ja teen seda võimalikult lühidalt).
Well first things first. Kõik lennufirmad pushivad praegu online check-in tegemist. Kui oled harjunud enne igat reisi järjekorras seisma, siis tundub see täitsa harjumatu. Tekib küsimus kas online check-in on ikka nii paindlik, eriti kui on vaja teha mitu ümberistumist. Olin väga skeptiline selle suhtes ja ei teinud online check-in, mille tulemusena istusime Stockholm – New York lennul kõik väga erinevates kohades. Mina sain Airbus A330-300 kõige parema koha, mida saab täiesti vabalt nimetada “Lennuki Perseks” ehk rida 46 koht F. Minu koha kõrval oli meeskonna tuba ehk uks ja sein, lähim aken oli 3 meetri kaugusel. Terve 8 tundi kestva lennu sain vahtida minu ees olevat LCD-d, kust peale Terminaatori filmi midagi asjalikku ei tulnud. Kui oleksin teinud online check-ini, siis ei oleks pidanud nii halva koha peal istuma ja me kõik oleksime saanud kõrvuti istuda.
Kuigi lennujaamas on igal pool kirjas “If somebody is offering you a ride, do not take the offer!”, hakatakse taksot pähe määrima juba enne kui saad lennujaamast välja. Meie tulime New Ark lennujaamast (SAS-id ja paljud Continentalid maanduvad sinna), mis asub New Jerseys. Takso sõit Manhattanile oleks maksnud umbes 80$, odavam on võtta New Jersey rong New York Penn stationisse. Üks suund maksab 15$.
Üldiselt on kõige mugavam viis New Yorgis liikumiseks metroo. 7 päeva pilet (mis lubab kasutada kõiki metroo liine ja busse) maksab ainult 27$. New Yorgi metroo puhul on hea, et ta ei ole väga sügaval maa all. Trepi pikkus maapinna ja metroo vahel on umbes sama pikk, kui trepi vahe esimese ja kolmanda korruse vahel. Muidugi on New Yorgi metroo väga vana ja amortiseerunud, suvel ja septembri alguses on seal rõvedalt palav, pakun et temperatuuri suurusjärk on +30C.
Siiski ei soovitaks New Yorgis taksot üldse kasutada.
Kõige suurem möödapanek mis me selle reisi jooksul tegime on “Hostel Candy” broneerimine. Kuigi review’de põhjal tundus hind ja kvaliteet paigas, oli reaalsus väga erinev. Esiteks oli majas igal pool neegritele spetsiifiline hais. Koridorid ei jätnud üldse väga puhast muljet. Nende arvates võib hosteli toaks nimetada tuba kus on uks, seinad, voodi, lamp ja prügikast. Ei mingeid toole ega peegleid. Selliste asutuste review’d pole küll mõtet lugeda, sest enamus on kirjutatud hosteli pidajate poolt. Pigem peaks küsima sõpradelt, tuttavatelt, kes on enne seal käinud.
Kuigi hostelis oli väga palju kaameraid, ei olnud seal turvalist tunnet. Iga kord kui me kuskile ära läksime, panin kohvri, kus olid läpakas ja mõned fotoasjad, lukku ja lükkasin seina ja nari vahele. Õnneks ühtegi asja meilt ei varastatud.
Sama hosteliga on mul seotud üks elu parimatest ärkamistest. Teisel või kolmandal päeval ärkasin selle peale, et kuulsin mingit sahinat. Esimene mõte oli, et fuck kas tõesti rott või hiir? Põrandat vaadates sain aru, et mind äratas umbes 5 sentimeetrine prussakas, mis ronis meie kottide peal. Selle eest ma võtsin temalt elu.
Teine asi, mis assotsieerub selle hosteliga, on jagatud WC. Meie korrusel ei olnud suured järjekorrad, aga Priidu ja Mari korrusel mitte-valged inimesed pidevalt ei lasknud WC-s vett peale.
Well You get what You pay for. Ainuke positiivne asi mida saab selle hosteli kohta öelda on see, et metroo ja pood olid fucking lähedal.
Kõige lahedam on New Yorgis see, et seal saab väga erinevat toitu proovida. Kõige odavam üllatus oli New Yorgi pizza. Seda tahaks iga kell uuesti. Igal pool on väga erinevad söögikohad, enamus neist ei ole üldse kallid. Ühes kohas saime terve sushi rulli (umbes 6 makit) ainult 2$. Teine lahe koht oli Time Square lähedal Dallas BBQ, kus suht okei steaki sai ainult 13$. Selle konkreetse kohaga assotsieerub see, et “Everything is big in Texas” – a la restoranis on eskalaator, õlut müüakse 2L kannudega ja kokteilid on vähemalt 0.75L.
Kui rääkida headest söögikohadest, kuhu minna tasuks, siis soovitan minna China Towni ja Little Italysse. China Townis leidsime väga hea hiinaka, kus kindlasti rakendus reegel: “Mine sööma sinna, kus kohalikud ise söövad!”. Antud juhul see reegel täitsa toimis.
Little Italy on suht rahvast täis ja hinnad suht kallid, a la pasta maksab 17-20$. Samas meie toit oli päris hea. Kuigi ma ise päris itaalia toitu ei võtnud, sest seal sai 15$ eest 12 austrit, mis arvestades Eesti hindu on väga hea hind, aga teiste oma oli ka hea.
Et olla õige turist, siis tasuks minna Brooklin Bridge’le. Kõige parem on sõita üks peatus metrooga Brooklynisse ja siis jalutada üle silla tagasi. Parem on seda teha õhtul, sest päeval on samasuguseid turiste-aktiviste seal kordadaes rohkem. Õhtul saab ka lahedamaid pilte.
Üks päris omamoodi kogemus oli Brighton Beach – New Yorgi osa kus elavad immigrandid Ida-Euroopast. See on omaette maailm. Nagu oleks Venemaa või Ukraina aga samas USA-s. Maailm kahe maailma vahel. Kõik sildid ja kogu suhtlus käib vene keeles.
Eestis ei saa mitte kunagi asju nii odavalt, eriti riideid, kui Lääne-Euroopas või USA-s. Mina sain seal väga korralikult shopatud.
Empire State Building’u observatoorium on suur ja mõttetu turistimagnet. Alustuseks see, et pidime järjekorras passima umbes 2 tundi. Järjekord koosnes umbes kümnest väiksemast järjekorrast. Alguses pidi seisma security järjekorras, siis pileti järjekorras, siis foto järjekorras, kus sinust green-screeni ees tehti pilt ja pärast kleebiti ESB taustaks, siis on ühe lifti järjekord, järjekord kahe järjekorra vahel, teise lifti järjekord ja viimane järjekord, enne seda kui saad terrassi peale välja, kus on veel üks järjekord, et saada terrassi äärde. Vaade oli muidugi massive aga 20$ ja 2 tundi vaatamist, kuidas india mehed kallistavad üksteist, ei olnud seda väärt. Ühe järjekorra saime skippida, kuna lasti minna jala 80-ndalt korruselt 86-ndale. Muidu oleks meie passimine kestnud veel pool tundi kauem. Samas terrassi peal me üle 20 minuti küll ei olnud.
Statue of Liberty – asi kuhu me ei viitsinud minna, tundus sama mõttetu järjekorras passimine.
Ma ei mäleta, kes väitis, et Wendy’s on jumala hea. Minu vastuväide temale oleks, et Wendy’s on jumala pask.
Kokkuvõtteks – New York on massive. Vaadates neid maju, mis on ehitatud 1900-ndate alguses, poleks uskunud, et inimesed sellel ajal olid selleks võimelised. Manhattan tundus suht turvaline, vähemalt meilt midagi ei varastatud. Muidu läks seal võrreldes teiste maadega päris hästi ja New Yorki tuleks kindlasti tagasi.
P.S. Pilte võib näha siit http://press.pildid.org/2009-09-03/ (ka. meie hosteli toast)
