Eelmises postituses lubasin kirjutada ilmast, transpordist ja bürokraatiast. Järgmistes kirjutan ühikanaabritest (olen meelega selle teemaga oodanud, et arvamus oleks objektiivsem) ja kooli esimestest nädalatest.
Keegi kohalik ütles: “Sun in the morning, rain in the evening” ja vastupidi “Rain in the morning, sun in the evening”, kuid see väide ei vasta tõele.
Olles siin peaaegu kuu aega olnud, pean tõdema, et ilm on Amsterdamis palju kehvem kui Eestis. Olen õppinud seda, et kui väljas paistab päike, ei ole pilvi ja on soe, siis tuleb mis-iganes tegevus peatada ja minna välja, sest järgmised 5 päeva saab nagunii nautida pidevat vihma. Kui paistab päike, siis on täiesti tavaline, et 15 minuti pärast hakkab sadama ja eriti siis, kui on vaja rattaga kooli sõita. Kõik räägivad praegu, et see aasta oli suvi ainult mais. Juuni-juuli-august ainult sadas. Enda poolt saan iga kord uhkusega öelda, et Eestis oli see aasta super suvi (eelmine ka).
Amsterdamis tuleb liikuda jälgrattaga – siis vahemaad muutuvad suhteliselt lühikesteks. Liiklus on suht sujuv ja autojuhid arvestavad alati jalgratturitega. Imelik on see, et peaaegu mitte keegi ei kasuta kiivrit.
Kuid tänavad, mis on Central Stationi ja Dam Square’i ümbruses, on täis turiste, kes pidevalt oma kohvritega kõnnivad jalgrattateedel ja nende pärast tuleb alati pidurdada ja manööverdada. Aga eks ma ise olin selline ka!
Jalgaratta parkimine teeb jalgrattaga liikumise natuke ebamugavaks. Põhiprobleem on parkimiskoha otsimine, sest paljud kohad on täis jalgrattaid mis on sinna lihtsalt jäänud ja nüüd võtavad ruumi. Kui õhtul on vaja kuskile minna, siis tuleb tuled peale panna ja pärast alati maha võtta. Selle pärast lähen ma reeglina pigem jala, kui ma tahan minna kuskile kuhu saab jala alla 15-20 minuti.
Kohe esimesel nädalal pidin registreerima ennast “City Hall”‘is, et saada “Burgerservicenummer”, õnneks see protsess oli suht kiire, kohapeal täitsin avalduse ja ca nädala aja pärast tuli kiri koos väga imelikul kujul isikukoodiga.
Nüüd proovin sama isikukoodiga teha endale T-mobiiliga liitumist, sest PRE-paid kaart, mida olen siiani kasutanud, on kallim ja ebamugavam. Tekib keskkooli tunne: “Kas mul on ikka telefoni peal krediiti?”
Kohaliku bürokraatiaga olen õnneks suhteliselt väga kokku puutunud va arvatud pangas. See algas sellega, et kohe peale Amsterdami tulekut pidin minema kooli infokeskusse, kus anti kotitäis pahna ja küsiti, et kas ma tahaks endale teha pangakonto Hollandi pangas. Peale seda oli vaja broneerida kindlas pangakontoris kindlal ajal endale “appointment” ja konto avamine maksis 20 euri.
Pangas oli pangatöötaja juhendamisel vaja täita avaldus, mis oli hollandi keeles ja peale seda oodata, kui postkasti saadetakse “Welcome letter”, deebetkaart ilma PIN koodita ja kutse pangakontorisse, selleks et pank annaks deebetkaardi PIN koodi.
Peale deebetkaardi PIN koodide saamist olen oodanud ca 2 nädalat, et pank saadaks mulle järgmise kutse, et ma saaks internetipanga paroolid kätte. Kuid mingi hetk ma loobusin ootamisest ja läksin pangakontorisse ilma kutsumata uuesti, mille peale selgus, et tegelikult esimese appointmendi ajal mulle ei tehtud internetipanga avaldust.
Nüüd on selle protsessi peale kulunud ca 3 nädalat ja praeguse seisuga mul on olemas konto, deebetkaart, selle kaardi PIN koodid, kuid nendest asjadest ei ole suurt kasu, sest internetipanka mina sisse logida ei saa. Loodetavasti asi laheneb selle nädala jooksul.
Ühika naabrite teema on ilmselt kõige huvitavam, kuid sellest kirjutan järgmises postituses ja üle-järgmises postituses kirjutan esimestest nädalatest koolis 