Dänni Blogi

Eelmisel aastal ma väga ei viitsinud võtta kohustuslikke ained a la inka, ergonoomika ja ettevõttemajandus. Aga kuna TTÜ lõpp ei ole mäe taga, siis tekkis vajadus ka neid ikkagi võtta.

Kolmandat semestrit oli väga lahe alustada, sest saime koos Otiga loengutes käia. Kuuks ajaks tuli tudengi tunne tagasi (kahjuks see tunne oli ITK lõpetamisega kuskile kadunud). Jälgisime Otiga tähelepanelikult, mis peod on TTÜ-s tulemas. Ühe korra käisime KORP! Tehnola külalisõhtul. Kahjuks semestri lõpuks Ott otsustas, et TTÜ ei vääri tema pingutusi. Eks tal on õigus ka. Tegelikult, kui mina oleks tema, siis ma teeks täpselt samamoodi.

Inglise Teaduskeel

Kui keegi ütleks, et TTÜ inka on kõige mõttetum kiberniit (loe nuss), siis ma ei suudaks ühtegi vastuargumenti tuua. Ma saan aru, et keelt ei ole võimalik õppida loengus või praxis käimata. Ma olen kindel, et 99.99% IT magistrantidest käivad tööl, kuid aine põhinõue on, et ei tohi puududa rohkem kui 2 korda, kui väga vaja, siis maksimaalselt 4 korda. Come on! Käia kaks korda nädalas koolis ühes aines, see on väga suur luksus, eriti kui võtta arvesse TTÜ asukohta. Minu arvutuste järgi olen ma ikast puudunud vähemalt 5 korda. ITKs oli inka valik aine - kes tunneb, et on vaja õppida, see võtab selle aine ja see, kellel ei ole aega käia, ei võta. Miks siis TTÜs teistmoodi on?

Mulle meeldib kui mingeid eksameid või teste haibitakse täiega üle. Nagu see sama inka tasemetest. Eelnevalt tuleb dekanaadis registreerida, enne kui lähed testi tegema kontrollitakse sinu dokumenti. Läpakad, kotid ja joped tuleb panna kuskile nurka, et neid oleks hea teisel inimesel kogemata endale võtta, kahe inimese vahel peab olema paar meetrit vahet, suures auditooriumis ei tohi korraga kõndida/välja minna üle ühe inimese jne. Kas sama teema ei olnud keskas?

Inka test ei olnud nii raske, ainult et ma ei saa aru kuidas ma 100st 75 punkti sain? Vahepeal oli idee teha test meelega halvasti, et saada nõrgemasse gruppi, et saaks kergemalt läbi. Kuna ma tahtsin kindlasti teha selle aine sügisel ära, siis kirjutasin vastuste lehele “lähen järgmine semester välismaale, seetõttu on väga vaja see aine sügissemestril ära teha”.

Teine mõttetu ja võimatu asi oli gruppide vahetus. Tahtsime Otiga samas grupis olla. Ma ei tea, kas ma sain keskmisesse või uber-advanced gruppi. Kui Otiga küsisime Inka õpsilt, et millene grupp on kangem, siis õps keerutas 5 mintsa ja lõpuks ikkagi konkreetselt ei vastanud. Kui gruppide tase on sama, siis miks grupi vahetus ei ole võimalik?

Aine põhiülesandeks oli klassi ees peast luuletuste lugemine, kahe sõna kokku kleepimine ja rapordi kirjutamine väga tähtsale ninamehele. Poolte kodutööde tegemisel ma muidugi väga ei pingutanud. Ainukesed asjad, mida ma ette valmistasin, olid ettekanded.

Ettekannete slaidid oli vaja teha kilede peale, kuna 21. sajandi ülikoolis, kus õpetatakse tehnoloogiat, ei ole powerpoint slaidide kasutamine lubatud. Tänu inkale sain teada, et on olemas erinevaid kilesid - mõned sobivad laserprinteri jaoks, mõned mitte ja kui üks kord olin esimene presenteerija, siis sain proovida kuidas vanakooli lambiga projektor tööle panna. Täitsa sain hakkma, seni kuni avastasin, et voolujuhe ei olnud sees. Muidugi Lukk ehk õps muutus väga närviliseks, et kuidas ma ei saa sellise asjaga hakkama, nagu ma teeks seda esimest korda elus. Selle peale vastasin, et tõepoolest teen esimest ja loodetavasti viimast korda.

Inka viimasel praxil pidi terve grupp valmistuma ette suureks koosolekuks, kus hakatakse arutama väga olulist teemat. Eelviimasel praxil pidi grupp välja mõtlema teema, mida arutama hakata. Kuna see oli grupi otsus, siis läks õps 15 mintsa enne tunni lõppu ära, et grupp saaks vabalt mõelda ja otsustada. Viis esimest minutit istusime rahulikult vaikuses, asi ei liikunud kuskile. Lõpuks mõtlesin, et hakkan esitama küsimusi, et leida ühine teema. Umbes kümne minuti pärast oli teema olemas. Lõplikuks teemaks sai “Tallinna liiklus ja kuidas saaks seda parandada”. Grupp valis minu koosoleku juhiks. Mina omakorda jagasin grupi kaheks ja andsin kahele inimesele ülesandeks valmistada ette ettekanne, mis räägiks Tallinna jalakäijate ja autoga sõitjate seisukohtadest ja ettepanekutest. Teised pidid mulle järgmiseks hommikuks saatma igaüks 3 ettepanekut või seisukohta koosoleku teemal.

Praxis jälgisin, et meie koosolek oleks ajagraafikus ja lõpus summeerisin meie arvamused tahvli peal. Kõik oli nagu tore, praxi lõpus õps ütles, et meie koosolek jõudis ilusti vajaliku tulemuseni. Kui praxi lõpus hindamiseks läks, siis ma sain juhtimise eest “poor” ehk 2. Põhjenduseks oli see, et ma ei juhtinud koosolekut piisavalt, et olin väga passiivne. Kas juhi eesmärk ei ole asju ära delegeerida ja kui on probleemid, siis sekkuda? Ilmselt on proua Lukki juhtimisstiil ja kogemus teistsugune kui minul. Peale seda praxi mul kadus igasugune usaldusväärsus tema hinnete objektiivsusest.

Nendes valdkondades, kus ma olen tsipa tugevam kui keskmine inimene, sain inkas alati halvema hinde, kui minu arvates sama ülesandega halvemini hakkama saanud grupikaaslane.

Eksam oli minu jaoks väga teistsugune kogemus, sest kogemata sai eelmisel õhtul Helmese jõulupeol natukene veiniga üle pingutatud. Tulemus oli see, et kui raporti kirjutamiseks läks, siis ma väga kaine ei olnud ja kui ettekannet läksin tegema, siis hakkas pohmell tulema. Selles olen ma muidugi ise süüdi.

Inka kokkuvõtteks ütlen nii palju, et Alliki Lukk on ikka tüüpiline inka õps - läheb mõttetute asjade pärast närvi, norib neid, kes talle väga ei istu, arvab et temal on alati õigus ja ainult tema teab kuidas asjad tegelikult käivad.

Ergonoomika

Loengus käisin ainult ühe korra, esimeses loengus. Loengu põhilauseks oli:

Suurem mees teeb rohkem avariisid.

Kui inimesel on punased riided, siis ta teeb vähem avariisid.
Punaste autodega juhtub vähem õnnetusi.

Sain aru, et väga palju targemaks seal ei saa.

Kusjuures nende samade väidete peale hakkas üks vene naisterahvas täiega paska suust ajama a la:

- Mis lolli juttu te räägite! Mis sellest kasu on? See on jama üldse! Kuidas te saate selliseid küsimusi küsida?

Okei, see aine võib olla veic ebavajalik, aga kui sinu ees seisab professor, kes on terve elu asjaga tegelenud, siis sellist pläma on küll loll ajada. Ma olin väga üllatunud, et õppejõud väga rahulikult rääkis temaga. Muidugi see mõttetu naine ajas veel rohkem mõttetut juttu, kuid eks ta ise näitas kõigile kui loll ta on. Sama mutt plõksis ka eksamil, sest tema ei saanud eksamist vabastust. Peale paariminutilist plõksimist ütlesin üle terve auditooriumi: “Äkki seda probleemi oleks parem lahendada ukse taga, kuna vaevalt keegi tahab sind siin kuulata!”

Prax oli täielik keskkooli tund. Esimene kord kui me Otiga sinna läksime, rääkis praxi andja terve grupiga vene keeles. Küsisime üle, et mis ainega tegemist on? Peale seda küsimust hakkas õps rääkima eesti keeles. Ta küsis iga paari minuti tagant kõigilt, et kas ikka kõik said aru, äkki on vaja vene keeles korrata. Täielik keskkool.

Praxi eesmärk oli teha 8 grupitööd. Ühes töös oli vaja mõõta, kui palju müra on trammist väljaspool ehk joosta trammi järgi ja seda mõõta. Trammi järgi meie muidugi ei jooksnud, vaid tegime katse autoga. Kõik need ülesanded olid küll harivad, aga kuna meie eesmärk oli kiiresti asi kaelast ära saada, siis tegime kiirelt ära ja peale seda lendas see peast välja.

Meie grupp koosnes 5st inimesest: Mina, Ott, Merlin ja kaks nohikut. Üks nohik oli vait ja nõustus iga asjaga. Teine nohik ei saa ilmselt TTÜst väljaspool väga tähelepanu. Ta proovis oma arust nalja visata ja targutada. Kui tunnitöö kaitsmiseks läks, siis ta proovis veel rohkem targutada, meie pealt maha teha ja näidata, et tema on ikkagi universumi tipp.

Praxide lõpus oli eksam, kus ma praxi õpsi juures kaitsesin enda viimast tööd. Õpsile meeldis pikalt rääkida. Terve fucking kaitsmine kestis minu jaoks 45 minutit ja pool sellest ajast rääkis õps. Lõpuks ta ütles mulle, et minu teadmised ergonoomikast on minimaalsed. Selle peale lisasin, et need on piisavad arvestuse saamiseks, mis ongi minu eesmärk.

Programmeerimise erikursus I

Aine eesmärk oli õpetada meid C++ progema. Eesmärk on väga suur ja positiivne, kuid selleni jõudmine oli äärmiselt ebaefektiivne.

Kõik slaidid olid kilede peal ja lisaks sellele käsitsi kirjutatud. Kindlasti on pilt parem kui 1000 sõna - vaadake kuidas nagi välja tavaline Viktor Leppiksoni slaid. Kusjuures slaidid olid suht ammu tehtud arvestades seda, et ühest kohast leidsin sellise koodi rea “#include DOS.h”. Kui loengus käisin, siis panin tähele, et pooltel inimestel olid need samad slaidid välja prinditud ja enamus grupist kirjutas Viktori juttu vihikusse.

Küsimusele, kas kursusel on koduleht olemas, sain vastuseks: “Midagi sellist oli vist kunagi olemas, aga praegu ei mäleta, otsige ise”.

Reaalselt kuskil oli mingi suvaline leht. Materjalid jagas Viktor CD plaadi peal. Need samad loengu kiled, mis olid sisse skänneeritud. Tekib küsimus: “Milleks on e-mail vajalik?”.

Loengus käisin täpselt poolteist korda. Esimeses ja kunagi lõpu poole, kus poole pealt läksin ära. Kord proovisime Otiga praktikumi minna, aga kohapeal saime teada, et praktikumid on tunniplaanis küll olemas, kuid reaalselt neid ei toimu.

Teadsin, et Viktor Leppikson on kirjutanud C++ raamatu eesti keeles, hakkasin seda otsima. Lootsin, et äkki on see abiks eksamiks ettevalmistumisel. Leidsin Apollo Raamatupoest selle raamatu, lisaks oli seal kaks huvitavat kommentaari:

Seda raamatut ei soovita - sellest saavad aru ainult need, kes c-d oskavad, aga neile pole seda raamatut vaja.

Raamatu sissejuhatus on paljulubav, kuid sisu on tegelikult kehv. Kuskilt internetist leidsin koduka, kus oli allalaadimiseks palju parem raamat C-keelega programmeerimisest.

Ilmselt sellest raamatust ei oleks kasu.

Eksamiks oli meil kokku pandud üks suur Google Docsi dokument, mida oli väga mugav mitmekesi täiendada, sealt sai mingi pildi, mis on loengus toimunud. Eksam koosnes kahest osast, teoreetilisest ja praktilisest.

Teoreetilises osas oli vaja kirjalikult vastata dikteeritud küsimustele. Kuna küsimused olid suht lihtsad, siis ma ei viitsinud kirjutada küsimust vaid kirjutasin kohe vastused. Poole peal Viktor küsis minu käest, et miks ma küsimust ei kirjuta. Ütlesin, et proovin kohe vastata. Selle osa jaoks oli antud 2 tundi aega. Mina sain 20 minutiga hakkama ja tahtsin teise osaga alustada. Kui küsisin eksami teist ülesannet, siis öeldi, et seda ei saa, kuna: “Noh, kuhu teil ikka kiiret on? Saate teise poolega alustada kahe tunni pärast!”. Jahh… kellel on kiire, kellel ei ole.

Eksami teise osa sai teha arvutiga või paberi peal. Kusjuures, kui teed arvutiga, siis tuleb tulemus CD plaadi peale kirjutada ja talle eksami lõpus anda. Siit jällegi küsimus, milleks e-mail vajalik on? Kusjuures kirjutatud programm ei pea olema kompileeritav, kuna vaadatakse ainult koodi ja koodi süntaks ei pea olema 100% õige.

Sain hindeks 5, aga kasutades aines õpitatud C++ teadmisi teeniks rohkem raha koristajana.

Ettevõtte majandus

Esimene TTÜ aine, kus info liigub tudengiteni ise, eda ei pea kuskilt karu august suure taskulambiga otsima. Nii loengu õps kui praxi õps olid väga head, täitsa mõnus oli võtta osa ainest, mis on tehtud kasutades 21 esimese sajandi vahendeid: e-maili, e-õppe keskkonda ja korralikke powerpoint slaide. Väga kahju, et teised TTÜ ained sellised ei ole.

Programmeeritavad kontrollerid

Selle aine võtsin teisest õppekavast. Täitsa lahe aine oli. Täesti uus kogemus juures. Nüüd oskan vajadusel ehitada SMSiga sisselülitatava sauna või vähemalt kujutan ette kuidas see käib. Õps oli väga mõistlik ja alati abivalmis. 5 pluss.

Kokkuvõte

Mul on hea meel, et enamus ainetest on tehtud ja lõpp on lähedal.

Kas ma soovitaks kellegile TTÜ magistrisse minna? Kindlasti mitte! Olen TTÜ teemal kirjutanud mitu korda, kui kellegil on huvi siis vaadake siia.

P.S. Üleval olev tekst on minu väga subjektiivne arvamus, ma loodan, et sinu kogemused on positiivsemad! Ootan sinu tagasisidet minu arvamustele!