Dänni Blogi

Tallinnast Minski lennukiga minna on sama hea kui USAsse sõita, sest hind tuleb enam-vähem sama, eriti siis kui on vaja kohe järgmisel nädalal minna. Otselendu muidugi ei ole olemas. Ei tea kas kunagi nõuka ajal see üldse eksisteeris? Üks varaint oli minna Riiga autoga ja sealt edasi lennukiga. Kuna Google Maps näitas, et tee pikkus on 765 kilomeetrit ja Riiast oleks sõita veic alla 450 kiltsi, siis tundus, et autoga minna on kõige odavam ja mõistlikum.

Ega see Valgevene viisa saamine kergem ei ole kui USA viisa saamine. Oli vaja täita üks A4 leht mõlemalt poolt, kus olid igasugused küsimused a la:

Have you ever been denied Belarus visa?
Have you ever violated Belarus law?
Have you ever been deported from country?
Means availiable for stay in republic of belarus (cash, credit card)
Means of transport (taxi)

Minek oli planeeritud 20ndaks augustiks. Hommikul kell 8 ärkasin ja olin valmis minema. Läksime saatkonda umbes poole kümneks, aga seal öeldi meile, et tegelikult meie viisad ei ole valmis, kuna praegu on Eestis riigipüha ja pangad on suletud. Muidugi tundus see põhjendus väga loogiline, aga meil ei olnud muud teha, kui minna tagasi koju ja loota, et järgmine päev me saame viisa.

Järgmine päev täitsa saime enda passid koos viisadega tagasi. Riia tammi peal oli tee remont, mis tegi meie reisi poole tunni võrra pikemaks.

Natukene peale tammi oli järgmine ummik. Selgus, et Coca-Cola rekka läks ümber ja rahvas hea meelega varastas kastide kaupa Coca-Colat. Läksin pildistama, üks tüüp oli erilises ekstaasis. Ütlesin talle, tee ilus nägu, tõsta kast ülesse, ma teen pildi kohaliku ajalehe jaoks. Tüüp oli ilgelt rahul endaga. Tegin paar pilti rekka juhist, tema kiitis, et ma pildi teen, siis kõik raisad on pildi peal. Aprill tuli kohe täitsa meelde.

Eesti-Läti, Läti-Leedu piirid läksid nagu ikka, ei järjekordi ega mingit ootamist eriti ei ole.

Valgevene piiri peal hakkas vene bürokraatia tööle, täitsime mingit imegratsiooni paberit, registreerisime ühes budkas, mingi kindlustuse registreerimine toimus teises budkas. Muidugi teise budkasse me kohe ei läinud ja suure mütsiga Vasja ei lasknud meid üle piiri vaid näitas, et mingi lisa paber on vajalik. Läksime tagasi, küsisin suurelt mentide kambalt, et kus see kindlustuse budka on. Kuna mul raha ei olnud käes, siis mind täiesti ignoreeriti. Küsisin seda umbes 3 korda, lõpuks nad ilmselt ei viitsinud minu küsimist enam kannatada ja üks neist näitas näpuga. Umbes viieteist minuti pärast saime kenasti üle piiri.

Kuna sõitsime öösel, siis eriti ei näinud midagi, aga tee tundus enam-vähem ok. Põhiprobleem Valgevene liikluskorralduses on see, et märgid öösel ei peegelda tagasi, väga raske on orienteeruda.

Ca. kella kaheteistkümneks jõudsime linna. Kohe esimesest pilgust tundus linn mässive, väga pikad ja laiad tänavad, kesklinnas ilusti valgustatud majad. Peaaegu mitte mingit liiklust. Meil oli linna kõige fancym hotell bronnitud, nimega Minsk, täitsa OK koht oli. Hästi palju marmorit ja välismaalasi. Hotell oli suure väljaku kõrval, mis just sai valmis. Väljaku all oli peaaegu Viru-Keskuse suurune kaubanduskeskus, millel oli kolm korrust maa all. Tundus väga uus.

Söömas käisime peamiselt restoranides, vahepeal tahtsime tavalist pubi leida, aga väga ei õnnestunud. Väga naljakas oli näha menüü igal leheküljel restorani raamatupidaja ja direktori allkirju.

Minski põhi rongijaama kõrval oli restoran nimega Jaama Restoran. Kui me sisse läksime, siis tundus see väga tühi ja mingi pop-muusika mängis eriti kõvasti. Palusime, et nad paneks muusika veic vaiksemaks. Ettekandja ütles “Et muidugi teie jaoks teeme seda”. Paari minuti pärast saime aru, et panime ennast piinliku olukorda, sest tegemist oli live-muusikaga. Suht gay tüüp laulis vene pop lugusid endast, temast ja armastusest. Kui ta hakkas enda peenikese häälega laulma Tony Braxtoni “Don’t break my heart” lugu, siis oli väga imelik.

Järgmisena anti menüü, valisime söögid välja. Kuna kell oli peaaegu nii palju, et restorani hakati sulgema, siis ettekandja läks uurima, mis sööki praegusel kella ajal saaks. Kui ta tuli tagasi, siis ta ütles, et ainuke asi, mida saab on Valgevene kohalik söök “Drjaniki” ja kirjeldas seda niimoodi, et täitsa olime nõus proovima.

Kui maksmiseks läks, siis Igor andis enda pangakaardi. Ettekandja vabandas ja ütles, et nii hilisel ajal ei saa pangakaardiga maksta, aga siin samas on pangaautomaat ja meie võime kõik kolmekesi sinna sularaha järgi minna. Nagu siiuke usaldus Valgevenes välismaalastele. Ma ei usu, et see tüüp on väga kaua teenindaja olnud, aga teenindada ta oskas väga hästi. Päris paljusid Eesti teenindajaid võiks sinna koolitusele saata. Üldiselt oli igal pool teenindus väga hea, mitte millegi üle ei saa viriseda.

Ühes kohas võtsime tumedat Kozeli õlu. Meie üllatuseks olid õlle peal eesti keelsed sildid ja “1 EEK” märk. Et ilmselt seda Kozelit tuuakse Tšehhist Eestisse ja pärast re-exporditakse Valgevenesse.

Kusjuures õllega on neil niimoodi, et igal pool on Carsberg, Fosters või Baltika, aga kohaliku õlut eriti ei olegi. Mitte üheski restoranis ei saanud kohalikku õlut. Ainult mingist budkast sain Valgevene õlu, see väga hea ei tundunud, aga ta oli suht soe. Minskis kehtib ka alko piirang - poodidest ei saa peale kella 9 õlut osta, aga väljas täitsa võib juua.

Minsk on väga korras linn, igal pool on näha koristajaid, iga kell. Räägiti, et teise maailma sõja ajal tehti linn täitsa maatasa ja nad pidid ehitama from ground up. Aga mina küll ei ütleks, et majad on 50ndatest või 60ndatest, pigem nägid nad välja nagu Kadrioru loss, aga kordades suuremad. Kui katta kõik vene keelsed reklaamid ja propaganda ala “Miilitsa päev”, “Minsk 850 aastat”, “Belerusq za dostatok!” ja majade peal olevad “Maja Passid”, siis ma arvaks küll, et ma olen mõnes Euroopa pealinnas.

Aga samas kinnisvarast nad vist ei tea midagi. Üks maja kesklinnas oli väga ilusasti valgustatud, väga hästi korda tehtud, väga ilus maja, kus täitsa tahaks viimasel korrusel korterit omada ja selle maja all on leivapood ja mingi nõuka aegne toidupood.

Viimasel päeval tegime väikse shoppingu, sain endale raamatupoest finantsraamatu, väga hea hinnaga (peaks varsti lugema hakkama). Läksime turule, turg hakkas juba maa alusel ülekäigu rajal, kus kohalikud vanamutid müüsid sokke. Turul kuskil kohalikku alksi ei saanud, läksime mingisse poodi, kust saime mingit kohalikku balsamit ja “nastoika”. “Nastoika” maitse mulle väga ei meeldinud, balsamit pole veel jõudnud proovida. Hinnad olid väga sõbralikud, aga kuna üle piiri me ei saa võtta rohkem kui 3 liitrit alksi, siis me väga ei kippunud poodi tühjaks ostma. Samas poes sai kaardiga maksta, aga ainuke kaardiaparaat oli “zav. glav. buh. kassir” ametiga tädi kassa taga. Kusjuures lisaks pinni sisestamisele, tuli tšeki peale panna mitte üks allkiri nagu tavaliselt, vaid kaks.

Valgevene-Leedu piiri peal seisis üle 1.5 kilomeetrine rekkade jars. Piiri peal oli segadus, jälle oli vaja täita mingeid pabereid. Sõiduautod seisid järjekorras ja inimesed mitte. Nemad mitte ei ootanud autos enda järjekorda, vaid läksid piiri budkasse enda pabereid ajama. Need, kes budkast enda paberid juba korda said, pidid ikka ootama oma autoga nende taga, kes ei ole veel jõudnud seda teha. Kokkuvõttes kõik ootavad rohkem kui peaks.

Leedu piiri peal olid rajad väga halvasti märgistatud, ei saanud aru kumb rada on EU kodanikele ja kumb on mitte EU inimestele. Mitte EU järjekord oli suht pikk ja EU omas seisis ainult paar autot. Väga mõnus oli sõita mitte EU sabast mööda.

Kokkuvõte

Toomasega arvasime, et tuleb viie päevane retro pidu, aga tegelikult jättis Minsk väga positiivse mulje, isegi Minski Lasnamägi tundus ilus - iga maja oli korras ja just hiljuti värvitud.

Väga laiad tänavad, kus isegi kella viie ajal ummikuid ei näinud.

Teenindus on väga tasemel.

Nad võiks ikka enda õlle marke rohkem promoda.

Hinnad on suts odavamad, aga mitte oluliselt.

Bürokraatiat võiks vähem olla.

This entry was posted on Tuesday, September 11th, 2007 at 3:50 am and is filed under Reisimine. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.