Dänni Blogi

Sissejuhatus

Nendele, kes ei viitsi tervet posti läbi lugeda, ütlen kohe kokkuvõtteks, et oli äge, sõita oli sitaks, tervelt 8765 km, järgmine aasta sama asja enam ei teeks, aga kunagi võiks juba Route 66 läbi teha. Otsutasin jagada postitus kaheks osaks, see on esimene osa, teine osa tuleb varsti. Pildid saab näha pildid.org’is.

Päev 1 – 665 km jutti

Autod saime Rimi parklast, ilusti pestud ja täiesti tühjad, tunni ajaga laadisime autod täis ja hakkasime sõitma Märjamaa poole, kus saime Rapla tiimi bussiga kokku. Peale aprilli teemat Tallinnas on Eesti lipp autol äärmiselt populaarne. Rapla tiimi bussil oli juba kaks lippu püsti ja meie bussile panime ka.

Muidugi me kaotasime kohe esimeses poe/pissi peatuses ühe meie lippudest (teisega me olime väga ettevaatlikud ja see pidas vastu terve reisi).

Esimesel päeval sõitsime läbi kolm väga eksootilist riiki - Eesti, Läti ja Leedu. Lätis panin kohe tähele, et teed on kaherealised, aga veidi laiemad kui meil. Kuna lätlane ei ole loll inimene (või siis on?), siis nemad sõitsid enamasti eriti tee ääres. Alguses tundus see muidugi jube imelik, aga hiljem sain aru, et asi on seda väärt ja tõepoolest on parem sõita võimalikult ääres, et teised autod saaksid sinust ilusti keskelt mööda sõita ja sina saaks omakorda teistest mööda sõita, ilma et peaks sõitma vastassuuna reale (tekitada nö kolmas rida).

Autosõiduga on see huvitav asi, et kui istud rooli, siis mõtled et sõidan umbes paar tundi ja siis annan järgmisele juhtimise edasi. Niimoodi ma andsin rooli enda planeeritud paari tunni asemel edasi tervelt kümme tundi hiljem, ehk projekt veic venis. Kümne tunniga sai läbi sõidetud terve Eesti, Läti, Leedu ja tervelt 10 km Poolas.

Päev 2 – Sa oled poolakas!

Kõige suurem sõimusõna, mida sa saad inimesele öelda, ei ole kindlasti „Sa oled munn!“ vaid „Sa oled poolakas!“. Kindlasti on lahedaid poolakaid, aga minu väike kogemus näitab (olen Poolas käinud 5 korda), et enamus neist ei oska inglise keelt ja on äärmiselt ebaviisakad. Ma vaid loodan, et ma puutusin kokku vaid teatud grupi inimestega ja ülejäänud poolakad on väga normaalsed.

Hommikul tekkis Poolas pissi ja söögi häda. Sõitsime paarist söögikohast läbi, aga kahjuks nad ei olnud piisavalt atraktiivsed. Ühes kohas/hotellis tuli üks noorem naine vastu, kes nägi välja selline, kelle käest küsiks: „Hau mutch?“ ja siis kohe saaks.

Neljas söögikoht tundus enam vähem ja sinna me läksimegi. Koht tundus viisakas ja puhas, kuigi maantee ääres. Tellisime endale kõige lihtsama asja nagu Hot-Dogi, toodi sai suure viineriga ja hästi palju majoneesi. Esimese paari ampsuga kukkus viiner saiast välja ja minu moll oli majoneesiga koos.

Kui hot-dogi projekt oli ühel pool, siis oli vaja WCsse minna. Teises ruumis oli WC uks, mina läksin sellesse WC-sse, mille uks oli avatud. Võtsin seebi, määrisin rahulikult kätele ja siis lambist tuli WC-sse mingi poolakas ja kohe hakkas karjuma poola keeles. Ma küsisin „Iz there sam thing u dont laik?“, tema mölises veel kõvemini vastu. Mutt hakkas mind uksest välja lükkama, mina omakorda tegin näo, et olen kindlasti valmis ära minema, aga enne pean pühkima enda seebised käed tema vastu puhtaks. Ma ei tea, kas ta sai minu näost aru või lihtsalt ming hetk andis alla ja läks ära. Siiamaani pole aru saanud, kas probleem oli selles, et ma ei maksnud enda WC külastuse eest kohalikku raha või selles, et ma olin hoopis naiste WCs.

Kui tahad kuskile Euroopasse autoga sõita, siis kuradi Poola on alati ees ja see Poola alati sööb terve päeva ära. Pool päeva sõidad mööda Poola külasid Warssavini ja teine pool päeva sõidad Poola piirini. Ja ega meie reis ei olnud erand, kahjuks.

Päeva lõpus jõudsime Tšehhi. Tšehhi kohta saan öelda nii palju, et ma tahaks kindlasti sinna tagasi minna. Kohe piiri peal tegime väikse peatuse ja meie juurde tuli politseinik, ehk meie keeles ment. Küsis väga viisakalt, et kas kõik on ok. Meie omakorda küsisime talt, et kuidas ja kus tuleb teemaksu maksta. Tema ütles, et lähimas bensukas. Peale Poolat tundub iga inimene, kes sinuga räägib normaalselt, väga viisakas.

Kohe Poola - Tšehhi piiri peal oli suur supermarket, kust sai väga odavalt Kozeli õlut, toit nagi välja väga ilus ja samas maksis alla Eesti hinna.

Tšehhis oli plaanis magada kämpingus. Enne reisi oli minu kämpingu visioon selline, et nad on hästi väiksed majad metsas. Euroopas aga on kämping hoopis plats, mis asub järve või mere ääres, kus muru on niidetud ja sa saad enda mati või telgi püsti panna.

Meie planeeritud kämpingu, mis asus Prahast 50 km, leidsime suht kohe, aga me ei saanud kohe aru, et see on meie kämping ja me hakkasime seda uuesti otsima ning ringi sõitma. Lõpuks ikka tegime järelduse, et me tegelikult juba leidisme oma kämpingu.

Kämpingus pakuti kohta telkimiseks või väikseid tubasid mingites suuremates majades. Nende tubade hinna ja kvaliteedi suhe meile päris ei sobinud ja me otsustasime, et magame lageda taeva all.

Siis kui magamine oli paigas, läksime supermarketisse õlle järgi. Virxiga otsustasime, et ostame endale kasti Kozeli õlut, koos kastiga. Võtsime terve kasti ja panime kassa lindi peale. Kassa mees ei osanud kindlasti inglise keelt, aga oli näha, et ta tahab meist aru saada. Ja saigi aru, et me tahame kast õlut, koos kastiga ja mingit probleemi ei olnud.

Tulime tagasi kämpingusse ujuma, järve vesi oli suht madal ja tundus suht must, rohkem kui paar minti seal ei tahtnud ujuda.

Järgmine eesmärk oli sööma minna. Kuna oli pühapäeval olid kõik kohad kinni ja linnas süüa ei saanud, siis läksime tühja kõhuga magama. See oli meie esimene magamine mitte autos, vaid taeva all.

Päev 3 – Shprotitamine Itaalias

Hommikul käisime kämpingus duši all. Dušš töötas niimoodi, et viskad aparaati kohaliku mündi, vajutad nuppu ja jooksed vabasse dušikabiini ja naudid 6 minutit sooja vett.

Samas kämpingus sai väga suure hot-dogi, mis maksis 15 eeku - tühja kõhuga tundus väga hea.

Kuna me õhtul ei maksnud kämpimise eest, siis läksime Virxiga arveid klaarima. Siis kui jõudsime kassani helistas Aare ja ütles, et me tuleks tagasi. Seda me tegimegi. Siis kui jõudsime busside juurde, ütles Aare, et tahaks maksta aga ei saa, enne kui igaüks täidab A4 lehe enda passi, elukoha ja auto andmetega, et pigem läheks lihtsalt ära. Seda me tegimegi, läksime lihtsalt ära, kuigi tahtsime maksta teenuse eest.

Järgmisena läksime bensukasse, Eestis on see komme, et paned bensu ise sisse ja siis maksad. Tšehhis on asi teisele tasemele viidud - bensu ei pea ise valama, seda teeb kohaliku skaala järgi ilus naine ja pärast maksad. Et jah, suht ok tädi oli kes pani meile bensu.

Peale seda läksime kohaliku säästukasse, mis on igal pool Euroopas Lidl bärndi all. Seal ma leidsin sushi nõude komplekti, mis maksis vaid 125 eeku. Täitsa hea hind, otsustasime Angiga selle kohe ära osta.

Terve päev sõitsime, kuid õhtuks oli sõidetud ainult 300 kilomeetrit. Tahtsime ujuma minna, aga kui selgus, et see maksab, siis loobusime sellest. Enne Austria piiri käisime poest läbi, seal võtsin igast õlle sordist ühe pudeli. Kõige odavam õlu oli 2.5 eeku, kõige kallim oli 9 eeku. Hiljem sain aru, et Tšehhis on kõik õlud head, isegi see, mis maksab 2.5 eeki.

Austria piir oli rahulik, kodanikud ei viitsinud eriti vaadata 16 Eesti passi. Sõitsime Viinini, enne kui andsin rooli edasi Virgole. Peale Viini oli tee väga super, isegi Renault Traffic suutis sõita 150 km/h seal.

Peale Itaalia piiri panime Dorise roolima, meie Virxiga omakorda hakkasime jooma. Mõlemas bussis oli walkie-takie ja millegi pärast tekkis idee rääkida „lennuki keeles“, hakkas tekkima siiuke dialoog:

- Copy,copy do you copy?
- Roger Roger do you Roger? This is flight 643 requesting permission to take off?
- Roger Roger do you Roger? This is tower speaking, permission to fuck off is granted!

Päev 4 - Disney Land, ehk Venice

Doris on kunagi poole kõrvaga kuulnud, et Itaalis on lambi kohas või autos magamine keelatud. Seal samas Itaalias läks meil paar tundi enne kui leidsime magamiskoha privaat rannas. Enne seda tegin juba paar korda magamiskoti pargis lahti ja isegi jõudsin magada, aga teiste väitel ajas kohalik ment meid sealt ära.

Kokkuvõttes ei tulnud Itaalias magamine esimesel ööl välja. Käisime ühest kohast teise (peale kell 19 kämpingusse ei saa), kusjuures Virgo tahtis ühes kohas magada miljoni koera sita hunniku vahel, aga see selleks. Lõpuks maandsume tasulises rannas.

Kella 6 paiku hakkas seda randa traktor läbi kammima. Pool meie seltskonnast magas toolide peal, teised magasid liiva peal - selle sama liiva peal, mida traktor kammis. Meile, kes me olime toolide peal, oli jube naljakas vaadata, kuidas traktor sõitis napilt mööda nendest, kes magasid liiva peal.

Kella 7 paiku tuli ranna koristaja, hakkas midagi Itaalias keeles rääkima, ütlesin talle:

- OK, We will go away in 5 minutes!
- NO, tweny minutes

Tegelikult läksime tunni aja pärast ära ja tema ei viitsinud meile midagi öelda. Vahepeal tahtsime teha Baywatchi alguse paroodiat, aga videokaamera aku sai tühjaks. Võtsime suuna Veneetsia poole. Vahemaa, mis tuli sõita oli ca 100 km, kuid selle peale kulus meil peaaegu 3 tundi. Vahepeal seisime rekkade ummikus, kusjuures ühe rekka peal olid lehmad, kes haisesid rämedalt.

Veneetsias ei ole autoga midagi teha ja ka parkimine on päris keeruline protsess, eriti siis kui auto kõrgus on üle 2.3 meetri. Meil läks tund aega ja 22 euri per auto, enne kui me saime autod ilusti garaaži pargitud.

Peale seda võtsime Veneetsia bussi ehk paadi ja alustasime uute kogemuste avastamist. Veneetsia on nagu Disney Land, kõik inimesed on turistid ja neid on räigelt palju. Kodaniku San Marco väljakul oli nii palju inimesi nagu TTÜs sügisel rebaseid vahetunnis. Samas oli räigelt palav, päris mitu korda pidime vett ostma. Pooleteist liitrine vee pudel maksis 2 euri, mis tundus isegi täitsa mõistlik hind. Aga tegelikult on Veneetsias päris palju tänavaid, kus ei ole turiste ja kus saab vilus istuda ja jalgupidi vees olla. Leidsime päris mitu sellist kohta.

Päeva lõpus hakkasime söögikohta otsima. Itaalia on pizza ja pasta riik, aga millegi pärast Veneetsias taheti enamustes söögikohades meile anda mikroahju pizzat.

Mingi aja pärast leidsime söögikoha. Mina tellisin endale pasta bolognese ehk kõige lihtsama tomati pasta, hind oli ca 7 euri. Olin väga üllatanud, et Veneetsias nad ei oskagi itaalia toitu teha, Angi tehtud pasta on päris mitu korda parem, kui see, mis me saime Veneetsias.

Õhtu poole hakkasime mõtlema magamise peale. Vahepeal oli mingi tekstiili pood, kus me Angiga ostsime 2 euriga 2 patja, millega oli hea autos magada. Plaan oli leida odav ja hea hotell või hostel. Saabusime sellisesse linna nagu Jeselo. Kohalikust turisti infost soovitati meile hotelli, kus oli ilusti 16 kohta olemas.

Kohapeal selgus, et on olemas 1 kahene tuba, ülejäänud toad on kolmesed ja neljased. Panime kahese toa loosi niimoodi, et üks inimene valis numbri ja teised pidid pakkuma, mis number see on. See, kes kõige lähemale pakub, saab toa endale. Ang kohe alguses pakkus õige numbri ja me saime kahese toa endale. Majutus läks maksma 38 euri per inimene. Hotelli ees oli bassein ja rand oli lähedal.

Aadria meres oli vesi ikka päris soolane. Aga vahelduseks oli soolases vees hea ujuda. Hotelli bassein ei olnud väga suur, aga väike ei olnud ka, kuid kloori oli seal palju küll.

Samas Jeselos on mere ääres ca 300 hotelli, pm terve linn on üks mitme kilomeetrine tänav, mis koosneb restoranidest ja hotellidest - kõik need turistid päevad ju sööma ka kuskil.

Enne kui me läksime söögikohta otsima, tuli Jax Kadriga vastu. Nad ütlesid, et jumala võimatu midagi süüa saada, et nad käisid hoopis poest läbi. Mina millegi pärast sellist pessimismi ei uskunud.

Aga tõepoolest päris palju kohti oli suht ääreni täis. Leidsime mingit pizza koha, meid pandi seal istuma. Ootasime menüüd 5 mintsa ja siis minu temperament ei pidanud vastu, läksin ettekandja laua juurde ja võtsin ise kuus menüüd. Hakkasime valima. Mina oma arust võtsin kõige lihtsama asja ehk Pizza Pepperoni, näitasin näpuga, et seda pizzat tahan. Lõpuks said kõik enda söögid kätte va mina. Kutsusin ettekandja ja küsisin, et kui kaua umbes võiks veel minna. Tema hakkas midagi Itaalia keeles seletama ala Peperni ja Peperone. Ütlesin talle my friend, et vaata, ma näitasin sulle näpuga, et ma tahan seda pizzat, ära hakka keerutama. Ca 7 mini pärast oli minu pizza minu ees ja see oli väga hea pizza. Ma arvan, et see oli parim pizza, mis ma olen Itaalias saanud.

Mulle ei meeldi Aafrika stiilis suveniirid/kujud/joonised jne. Vahepeal käis meie laua juurest läbi üks aafrika rahvusriietes neeger. Hakkas midagi küsima, mina ütlesin talle, et my friend, ma ei ole aafrika stiili kõige suurem fänn. Peale väikest pausi tuli nädala lause: „You bad boy! Fuck you, Africa no like you!“ ja niimoodi lõppes Itaalia teine päev.

Päev 5

Itaalia on odava veini maa. Poes otsisin kõige odavamat veini, alguses võtsime pooleteist liitrise pudeli, mis maksis 1.85 euri, ehk 93 eurosenti 0.7 l. Lõpuks panin ikka suure pudeli ära ja võtsime 1.10 eurise valge veini. Kokku maksisme 7 eurot ja selle eest saime 4 veini (mõned ei olnud päris 1 eurised). Aga 1.75 eurot keskmise veini hinnana tundub väga hea.

Samas poes oli jumala võimatu üksikut jäätist osta, ainult karpide kaupa, kus oli 6+ jäätist.

Sloveenias panevad maantee äärsed restoranid sea vardasse ja meelitavad meid, turiste niimoodi enda söögikohta, aga siga on ikkagi hea.

Viies päev oli meil täitsa sõidu päev, sõisime pool Horvaatiast maha ja õhtupoole hakkasime magamiskohta otsima. Täiesti lambist leidsime väikse kiviranna, kuhu mahtus täpselt 16 inimest magama.

Päev 6

Kui on liiga hea, siis on kahtlane ja nii see oligi. Minu pohmelli und äratas kodanik, kes tuli meie randa röökima “Inpektsioon….Inspektsioon…..Passports….Passports”. Tekkis küsimus mida see jobu tahab. Paari minuti pärast viskas kodanik mulle paberi seadusega näkku. Paberi sisu oli selles, et Horvaatia vabariik ei ole loll ja ei luba tasuta turistidel kämpida väljas, kuna on olemas hotellid. Trahv on kuni 1000 kohaliku tubriku. Samas öeldi turisti infos, et Horvaatias on see hea, et saab väljas kämpida.
Üleval parklas seisis politsei auto ja selle sama inspektsiooni auto. Samal ajal ajati sama käma ka teistele seal olevatele turistidele.

Üks itaallane läks nii närvi, et karjus täies vihas inspektori peale. Meie proovisime säilitada rahu. Protsess kestis üle poole tunni, selle aja jooksul ma ütlesin endale vähemalt 100 korda, et olen loll, et kohe andsin 8 passi meie bussist sellele inspektorile, oleks pidanud vaid paar tükki andma (võtke teadmiseks).

Sama inspektor rääkis ja tegi tähtsa munni nägu. Ütlesime talle “Hau mutch”. Tüüp väitis, et ei oska inglise keelt ja rääkis saksa keeles vastu. Vahepeal küsisin politseiniku käest, et kui suur trahv meie kamba peale tuleb, tema vastas a la about 1000 tubrikut. Kas seadustes on sellised sõnad nagu “about ja around” olemas?

Ma väga kahtlen, et tegemist oli päris seadusliku trahviga, kuna tavaliselt kohapeal trahvi ei maksta. Asi lõppes sellega, et Hr. Tähtis Inspektor ei viitsinud kirjutada 16 paberit välja ja tegi aint viiele trahvi. Kokku läks protsess maksma 2000 eeku, mis kamba peale teeb 125 EEK. Ma arvan, et kämpimine oleks isegi kallim olnud.

Horvaatia rannikul on miljon erinevat kalarestorani, ühes sai käidud ja täitsa positiivne toit oli.

Samal päeval snorgeldasime, ühes kohas hakkasin vette minema ja tundsin, et midagi võttis lestast kinni. Igaks juhuks mõtlesin, et hüppan vette kõrval olevalt kivilt. Kahe minuti pärast hakkas Virx karjuma, et nägi samas kohas kaheksajalga ja ilmselt oli see sama kaheksajalg, kes minu lestast kinni võttis.

Päev lõppes “seaduslikus” kämpingus, ehk siis maja omanikud üürisid 20 meetrit randa magamiseks. Samas olid nende maja ees suured viinamarja põõsad, kus kasvasid täiesti valmis tumedad viinamarjad. Arvake ära, mis me viinamarja põõsastega tegime?
Ranna ääres oli paar paati pargitud, läksin maja omaniku rääkima, et kas saaks paati testida. Alguses ta ütles, et no problem, aga hiljem tuli mingi vend, hakkas õli otsima, näitas et õli pudel on tühi ja lubas järgmine päev linnast tuua.
Eestlasi on ikka igal pool, samas rannas, kus meie ööbisime, oli veel üks eestlaste kamp. Incu väitel olid väga normaalsed tüübid, kahjuks mina ei jõudnud nendega suhelda

Päev 7

Äratus samas rannas oli väga varajane, sest mingi jobu otsustas meie üüritud rannas autoga sõita. Lisaks mainis keegi, et sama jobu sõitis autoga üle minu plätu. Ma olin mega vihane sellise suhtumise peale.
Horvaatia rannikul on päris keeruline sõita, tee on koguaeg sinka-vonka, iga kurvis tuleb pidurit vajutada ja teed on väga kitsad. Nelja tunniga sõitsime läbi umbes 200 km.

Kusjuures Horvaatia on kahes tükis riik, et kui sõidad koguaeg mööda rannikut Montenegro poole, siis vahepeal on Bosnia riik, mis kestab täpselt 10 km ja siis algab uuesti Horvaatia.

Montonegro piiri peal läks päris tükk aega, aga samas sai Montenegro templi passi.

Liikluskultuur on Montenegros väga pohhuistlik, täiesti normaalne on sõita ummikust mööda vastassuuna rajalt, samal ajal kui keegi tuleb vastu ka. Ühes kohas oli valida, kas minna praami peale või sõita mööda rannikut, me otsustame sõita mööda rannikut. Proovisme otsida ujumis kohta, aga mitte kuskil ei olnud duši, et saaks pärast soola maha pesta.

Ühes kohas tahtsime järve ujuma minna. Mingi kohalik mees tuli ja pakkus meile paadi sõitu järve peal. Alguses tundus hea idee. Kodanik ütles, et me sõidaks tema järel u 3 km ja siis olemegi paadi juures. Muidugi kestis sõit peaaegu 10 km. Siis ta hakkas ajama sellist juttu, et vesi triivib praegu, et lähme parem merele. Selge…ütlesin “Thank you for opportunity, maybe next time!”.

Linnas nimega Bar, nägime eestlasi, tegime peatuse ja sain järjekordse kinnituse, et maailm on nii väike. Kaks inimest nende kambast olid minu endised töökaaslased Skype’is.

Ühes poes oli kahtlaselt palju töötajaid. Kassa peal hakkasime enda asjade eest maksma ja siis mingi naine hakkas panema meie asju kilekotti. Alguses mulle tundus, et ta teeb seda kogemata, aga selgus, et tal ongi selline amet, et paneb kassa juures asju kilekotti. Suht viisakas ka.

Kokkuvõttes ei jäänud Montenegrost kõige paremaid muljeid - hästi räpane ja vaene riik.

To be continued…(Albaania, Kreeka, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari, Slovakkia)

This entry was posted on Monday, August 13th, 2007 at 2:36 am and is filed under Reisimine. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.