Dänni Blogi

Päev 0

Meie lend oli planeeritud Aprill 01 kell 07:00, millegi pärast oli vaja lennujaamas olla juba kell 05:00, mis tähendas seda, et ärgata oli vaja kell 04:00. Minu jaoks ei ole see vara ärkamine väga kerge. Otiga otsustasime, et ei lähegi magama, vaid joome terve öö ja proovime lennukis magama jääda. Märtsi viimasel päeval võtsin enda 15kg koti ja läksime Oti juurde (Oti bemm ei tahtnud sõita, pidin enda kotti ise tassima). Poole tee peal tuli meelde, mis asjad unustasin koju, kuid ei viitsinud selle kotiga tagasi minna. Tegime süüa ja ootasime, kuni oli õige kellaaeg, et lennujaama minna. Vahepeal leidsin vaimu ja viitsimist kodus ära käia ja tuua unustatud asjad.

Päev 1

Kui me lennujaama jõudsime, siis oli seal juba päris mitu inimest meie seltskonnast. Sellel hetkel me ei olnud väga kained, seetõttu säras meis rohkem energiat kui teistes.

Lennukis tuli enne und hoopis pohmell. Kuna lend kestis viis ja pool tundi, siis pole ka ime. Hommikusöök oli, nagu lennukites tavaliselt, sitt. Lootsin, et saab tasuta alkoholi, ei saanud. Vahepeal raputas, aga muidu oli rahulik lend.

Lennukist välja tulles oli kohe tunda, et Egiptuses päike ei tee nalja. Sharm El-Sheiki lennujaam on ikka räige tehas, inimesi on väga palju, kõik jooksevad ja sebivad ringi. Mitte midagi aru ei saa. Passi vaadati vähemalt 4 korda ja selleks oli vaja oodata neljas erinevas järjekorras. Pagasi lint jooksis koguaeg kokku, sest osad kotid kas jäid kuskil kinni või kukkusid põrandale. Ikka oli vaja kaua oodata, enne kui enda koti kätte sain.

Enne kui saime lennujaama hoonest välja, kuulsin korra lauset “Hashis, my friend?”. Kohalik, kes representeeris meie reisi korraldavat firmat, juhatas meid busside juurde. Ronisime enda kottidega busside vahel. Vahepeal mõni bussijuht otsustas tagurdada meile otsa, teised sõitsid eriti väikse vahega mööda.

Suured ja väiksed bussid olid eriti pohhuilt lennujaama ees üksteist kinni parkinud. Ma kartsin, et enne õhtut me sealt küll välja ei saa. Ootasime bussis ca tund aega, lihtsalt….sest bussijuht oli kuskil ära. Kui ta tagasi tuli , siis sai ta suht lihtsalt sellest parkimise kaosest välja. See oli minu esimene kokku puude Egiptuse liikluskultuuriga: “Lase signaali ja sõida sealt, kust mahud!”.

Meie hotellikompleks Domina Coral Bay oli nagu omaette linn, kus rand oli paar kilomeetrit lai. Kui me jõudsime kohale, siis hakkas check-inni ootamine, umbes poole tunniga saime enda toa. Elasime Sandriga koos. Voodi oli ikka nagu peab, et kaks poissi saaks võimalikult ligidal teineteisele magada. Proovisime voodi kaheks lahti lükata, aga eriti ei õnnestunud, sest voodi koosnes ka ülemisest karniisist ja kardinatest. Rõdu oli väga tsill, sealt sai kohe välja minna ja bassein oli kümne meetri kaugusel.

Hotelli kompleks oli nii suur, et seal käisid regulaarselt gay numega “Taf-Taf” minibussid. Hotelli kompleksis oli isegi “egiptuse turg”. Esimene päev oli jube imelik seal käia, kohalikud kaupmehed vahivad sind ja koguaeg küsivad “Hello my friend! Where are you from?”. Vahepeal vastasin “Hello” ka, aga enamus ajast ei viitsinud. Üks hetk keegi küsis, kust me oleme ja mina ei vastanud, kommentaariks kuulsin “Ahh from Estonia, you look like Estonians!”. Kas see oli komplimendiks või pigem solvanguks, ei tea.

Hotelli kompleksis oli päris mitu restorani, meie hotelli restorani toit oli täitsa OK. Alguses panin palju rõhku toidule, hiljem ei viitsinud ennast iga kord lõhki süüa. Kuna meil oli all-inclusive asi, siis me saime hotellis ja mõnedes kompleksi restoranides süüa nii palju kui jaksasime.

Õlu mida hotellis pakuti, oli väga-väga väikse promilliga. Küsisin alguses ettekandjalt, kas õlus on alkoholi. Tema vastas “Yeees!”. Küsisin teiselt, kas see on alko-vaba õlu, siis tuli täpselt samasugune vastus “Yeees!”. Mis iganes küsimust sa esitad, kui nad sinust aru ei saa, siis alati vastavad “Yees!”. Tegin katse: võtsin 5 õlut, jõin rahulikult ära ja olin täitsa kaine.

Punane vein oli täitsa joodav, kuigi oli tunda, et seda lahjendati veega. Kohalikku viskit, vodkat ega rummi ei julgenud testida.

Esimese päeva õhtul läksime linna. Minek algas takso saamisega. Kohalikud nimetavad taksot “beduiini taksoks”, mina nimetasin neid babuunideks. Need samad babuunid ei tohtinud hotelli territooriumile enda autoga sõita, vaid parkisid hotelli värava ees. Kui tuled väravast välja, siis kohe hüppavad sinu juurde ja hakkavad küsima kuhu minna tahad.

Infotunnis öeldi, et kõige lähemasse linna, Naama-Baysse, peaks sõit maksma ca 20 kohalikku poundi ja hind ja valuuta tuleb enne kokku leppida ja hind on alati per sõit, mitte per inimene.

Kohe esimesel päeval kohe kõige esimene babuun proovis meile mütsi pähe tõmmata. Leppisime kokku, et sõit maksab 20 poundi. Sõidu jooksul proovis ta sõidu hinda tõsta vähemalt 7 korda, ala pool-kogemata, et teeb nalja. Sellel peale ma ütlesin talle paar korda, et diil oli 20 ja see jääb 20 ja mul on jumala savi, kui sa üritad hinda tõsta. Kuna me esimene päev ei saanud aru, kus Naama-Bay kesklinn on, siis taksojuht meeldivalt peatus pool kilomeetrit sellest kohast, kus me tahtsime olla.

See selleks, küsisime kohalikult turismi-politseilt, et kus see tegelik kesklinn on. Saime ilusti hakkama. Naama-Bay oli konkreetselt turistide linn. Koosnes kolmest tänavast, mis on omavahel risti. Nendel tänavatel on miljon restorani ja miljard tüüpi, kes ütlevad sulle iga minuti tagant “Hello my friend! Where are you from?”. Alguses me ütlesime “Hello” vastu ka. Paar korda pakkus Egonile kohalik, et ta on venelane, selle peale Egon läks mitu korda närvi ja ütles: “Do I look like fucking Russian?”.

Mõtlesime kuskile maha istuda, võtta õlut ja testida kohalikku piipu. Koht oli suht odav isegi meie jaoks, sest hinnad Sharmis on väga ülesse pumbatud. Piip ja 4 õlut läksid 110 poundi maksma, mis teeb ca 230 EEKu.

Peale seda läksime niisama mööda linna jalutama. Leidsime kohalikud klubid ülesse. Kohe hüppas kuskilt välja mingi vend, kes hakkas pakkuma klubi pileteid odavamalt. Mõtlesime kuulata ära tema pläma. Tahtsime alguses vaadata ühte klubi ja pärast teist ja siis valida endale sobiv. Tüüp pakkus, et “orgunnib” tasuta vaatamist ühele meist, see tundus täitsa mõistlik. Saatsime Raini vaatama, mis ühes klubis toimub. Selgus, et koht on mega tühi ja vaatama sai ta niisama minna, ilma selle tüübi abita.

Siis tüüp hakkas rääkima, et tal on reisi firma ja ta korraldab igasuguseid reise. Ütles, et tema saaks meile väga hea reisi pakkuda ja väga odavalt ja tema kontor asub siin samas - 2 minutit tuleb jalutada. Siin samas tähendas 10 minutit kõndimist, mõtlesime, et vaatame kuidas ta proovib meile midagi pähe määrida.

Kontor oli eriti väike, kus oli mingi kaart ja üks arvuti. Egon hakkas kohe tüüpi märjaks ajama. Kui tüüp andis hinnakirja ja pakkus 10% alla, andis Egon talle hinnakirja tagasi ja ütles “Give me something special, that you have never done before!”. Tüüp hakkas küsima, et mis me tahame teha, et kas me tahame kõrbe minna, või tahame vee peal olla. Ütlesime, et me tahame kala püüda vee all, Egon lisas, et tahab “Shoot fish!”. Tüüp hakkas enda keeles teise tüübiga, kes istus samas kontris, juttu ajama. Hakati kohe pakkuma kaatrit, sukeldumist jne. Mingi hetk tüütas nende jutt ära ja me lihtsalt läksime ära.

Pool tundi hängisime ringi ja jälle sama tüüp leidis meid, hakkas klubi pileteid pakkuma. Me ütlesime, et mis su hind on, tema ütles, et kohapeal on 110 poundi temalt saab 40 poundiga, tundus nagu OK diil. Hakkasime klubi poole liikuma ja tüüp koguaeg tahtis meie liikumist peatada. Siis kui olime 50 meetri kaugusel klubist, oli tüüp lihtsalt kuskile läinud. Kohe oli selge, mis pileteid ta pakkus.

Kuna mul oli fotokas kaasas, siis küsisin turvalt, et kas ma saan enda fotokaga sisse. Tema ütles, et ei ole mingit probleemi. Võtsime riski. Klubi pilet maksis 150 kohaliku, et 300 EEK. Kindlasti see pidu ei olnud seda raha väärt. Sees oli “sausage-fest”. Mehi kordades rohkem, kui naisi. Egon tõi kohe 12 rumm-kola klaasi, jõin 2 kohe ära ja siis hakkasime mõtlema, et see jää mis seal sees on, on kindlasti kohalikust veest. Kohalikku vett ei tasu juua, kuna kohalikud bakterid võivad põhja alt võtta, sest meie ei ole eriti harjunud sellise veega.

Klubis võtsin fotoka välja ja hakkasin pildistama. Umbes tunni aja pärast turvamees hakkas mölisema kohalikus või siis väga sitas inglise keeles. Ma ütles, et ei saa sittagi aru. Tema kutsus enda ülemuse. Ülemus ütles, et inimesed ei taha, et ma teid pildistaks. Ma vastasin talle, et ta on kõigest valesti aru saanud, et inimised just tahtsid, et mina pildistaks neid, ja samas enamus ajast ma pildistan enda sõpru. Siis ta küsis, et kuhu need pildid lähevad ja kust ma olen. Ma vastasin, et “Estonian Professional Club Photography”. Tüüp mõtles paar sekundit ja näitas thumbs-up ja rohkem keegi mind selle küsimusega ei tüüdanud. Klubi valgus oli suht igav pildistamiseks.

Mingi hetk otsustasime minna tagasi hotelli tuttu. Ukse peal nägime eestlasi, ütlesime neile, et oli mõttetu kolm sotti siiukse peo eest maksta. Tüübid olid räigelt täis, pikemalt polnud mõtet nendega rääkida.

Tänaval pakuti miljon korda taksot, meie kõndsime põhi-teeni välja. Istusime taksosse, leppisime kokku 25 kohalikku (mega üle makstud). Saime kohale, kui maksmiseks läks, siis Egon andis taksojuhile kohe sott pihku, mida tegelikult ei tohi, kuna tüüp ütleks kohe, et tal ei ole tagasi anda. Nii ta tegigi, ütles, et tal on aint 50 tagasi anda. Ma küsisin üle, et kas ta on ikka kindel. Lõpuks võtsin tema käest meie soti ja ütlesin, et kui tal ei ole midagi meile anda, siis me lähme praegu minema. Niimoodi me tegimegi. Tüüp jooksis järgi, läks hotelli värava ees olevatele beduiinide juurde, ma mõtlesin, et nüüd läheb küll löömaks. Paarikümne sekundi pärast tüüp ütles, et tal on vahetusraha. Tegime selgeks, et tal oli vahetusraha ja andsime talle meie soti.

Päev 2
Teise päeva algus oli rahulik, terve päev oli koolitus. Koolituse vahepausidel anti süüa, kohe alguses sai ennast üle söödud. Koolitus kestis viieni.

Enne päikseloojangut läksime mere äärde, Ott ja teised proovisid snorgeldada, mina niisama tegin pilte. Olime suure pantooni peal, kust sai kohe vette hüpata. Hiljem Ott läks pantooni nurka pilti tegema, siis mingi mustlane tuli tema juurde ja kahtlaselt kaua rääkis temaga. Mõtlesin, et ta proovib Otile midagi pähe määrida, läksin sõbrale back-upiks. Selgus, et tüüp korraldab veereise siin samas. Lambist ütlesin, et ma tahaks jahti rentida. Tüüp kohe pakkus kaatrit, tema keeles “speed boat”. Küsisin palju maksab, ütles midagi 700 kanti, aga peab uurima bossilt. Ütlesin, et kui mina saan ise sõita siis 550 läheks küll. Kutt lubas järgmiseks päevaks selle info meieni toimetada.

Tõepoolest järgmine päev leppisime kruiisis kokku ja hinnaks oli 550 kohaliku per tund. Kolme peale see umbes läks 180 poundi. Kaatri sõidust veidi hiljem.

Õhtu poole läksime restorani, kus saab liha. Liha super hea ei olnud. Ettekandjale ütlesin vähemalt 30 minuti jooksul, et ta tooks lavashi, tema tegi sellist nägu, et ei kuulnud või läks meelest ära. Seal samas sai veiniga veic üle pingutatud. Lõpus “kogemata” läks mul kaks veiniklaasi katki. Selle peale ettekandjad kohe hüppasid minu juurde ja ütlesid, et ma pean need klaasid kinni maksma. Kuna ma olin sellel hetkel juba suht täis ja ebadiplomaatiline, siis ütlesin, et ma ei ole süüdi, et nemad teevad sellised klaasid, mis nii kergesti katki lähevad. Peale seda lauset tõusin püsti ja läksin minema. Tüübid ütlesid järgi “You are not from Estonia, Estonians are nice people!”.

Andrei ostis kohalikust marketist endale mingi vesipiibu. Proovisime seda käima panna rannas, kuid eriti ei tulnud välja. Kõige lihtsam variant oli kohe piipu pitsist tõmmata.

Kuna Ott ja Andrei ei ole Naama-Bay’s käinud, siis otsustasime sinna minna. Takso kauplesime 15 poundi peale. Linnas oli täpselt samasugune seis, nagu päev enne - igal pool pakuti igast sitta, kutsuti enda poodi, enda restorani. Päeva tulemus oli see, et kohalik mees kinkis mulle pudeli, mille sees on värvitud liiv (asi läks lennukis katki).

Läksime mingisse Bazaari, tegin suvalistest tüüpidest pilte. Siis üks oli eriti excited. Küsis, et kas ma teen neid pilte mingi ajakirja jaoks. Ma ütlesin talle, et jah ja lisasin: “I’m from National Geographic Magazine”. Näitasin Priidu koti suunas, kus oli kirjas “National Geographic”. Ütlesin, et teeme artiklit Egiptuse inimestest. Näitasin Oti poole, et tema on ajakirjanik. Tüüp oli väga excited, poseeris jne. Ütlesin, talle, et ta täidaks ühe pudeli liivaga ja mina samal ajal teen pilti. Tema hakkas tegema, mina pildistasin. Kui ta lõpetas, siis ta ütles, et ta annab mulle selle pudeli niisama, kui ma homme talle pildid annan. Ma ütlesin, et päris nii ei saa, et mul on vaja neid töödelda ja homme ma olen juba ära, aga ma võin talle e-maili peale saata. Tema ei saanud sellest e-maili jutust midagi aru, lihtsalt ütles “Yees!”. Pärast tuli tema isa, või keegi selline ja ütles, et tal ei ole e-mail. Ma ütlesin, et las ta teeb, siis ma saan saata. Mingi 10 minutit ajasin neile kägu. Nad andsid mulle kaardi aadressiga, kuhu ma peaks pildid saatma. Ma andsin enda päris telefoni numbri, et tüüp saadaks mulle SMSi, kui ta endale e-maili teeb. Siiamaani ootan seda SMSi.

Läksime korraks hotelli. Stennil tekkis idee minna tagasi linna kasti õlu järgi. Seda me tegimegi. Taksojuhtidega ei viitsinud kaubelda, läksime mööda teist tänava äärt. Kiirteel saime marsa peale, mis alguses tahtis saada 5 poundi per inimene, leppsime kokku 5 peale. Saime ilusti linna.

Käisime kõik poed läbi, kus oli õlut. Kuna me tahtsime 20 purki/pudelit osta, siis me tahtsime alet saada ka ja mitte keegi ei tahtnud meile seda teha. Õlu maksis poes 10 kohalikku, mis teeb ca 500 EEKi kasti õlu eest. See on ikka korralikult üle makstud. Siis tuli kuskilt mingi vend, kes hakkas taksot pakkuma. Me ütlesime, et me ei taha taksot vaid õlut ja me ei taha palju maksta. Ütlesime, et kui sealt poest saad odavamalt, siis me anname sulle tippi, vastasel juhul kao minema.

Tüüp käis poes ära ja ütles, et odavamalt kui hinnasilt ei saa, me ütlesime, selge, siis võid minema minna. Tüüp sai kohe aru, et meilt saaks raha teenida. Hakkas seletama, et tal on onu taksojuht ja tema võib meid vanasse Sharmi viia, sealt saab odavamalt. Mõtlesime, et vaatame, mis ta suudab pakkuda. Ütlesime talle, et me maksame õlu eest maksimum 140 kohalikku ja takso eest maksimum 20. Tema ütles, et sobib, kutsus takso ja hakkasime sõitma. Sõitsime paarkümmend minutit, alguses viidi meid mingisse geto toidupoodi, mis räigelt haises ja kus õlut ei olnud. Ütlesime, et niimoodi meile ei sobi, et me ikka tahame õlut.

Sõitsime veel 10 minutit, meid viidi jälle mingisse geto poodi. Logistiliselt oli see väga hea koht nuga saada. Poemüüja andis meie tripi korraldajale mingi raha selle eest, et ta tõi meid tema poodi. Ütlesime poemüüjale, et osta,e 20 õlut ja maksame 6 poundi per purk. Purk maksis 6.50, tundus nagu hea diil talle ja meile. See 6.00 poundi per pudel kauplemine võttis rohkem kui tund aega. Kuna jots poemüüjalt oli saadud, siis meie korraldaja ei tahtnud seda poemüüjale enam tagasi anda, kui me ei oleks ostnud midagi. Poemüüja ütles, et kui me ei taha 6.50 osta, siis ta joob ise need õlled ära. Ütles: “I do hashis, wiskey, beer!”. Kuna enamus egiptlastest on muslemid, siis alko on neil keelatud. Ütlesime talle, et ostame 19 õlut 6.50 aga, aga 20nda õlle tema ise joob ära. Muidugi ta hakkas blokkima.

Kuna me olime mega rahulikud ja ei korraldaja ega taksojuht ei saanud aru, miks me nii rahulikud oleme, siis neil hakkas see närvidele käima. Alguses hakkas taksojuht mölisema, et tal on vaja ära minna ja ta tahab 25 poundi. Teda me proovisime ignoreerida. Korraldaja oli närvis, et miks me ikka ei osta. Poemüüja tõi mingi hetk kepi välja. Kauplesime veel 10 mintsa. Otsustasime, et on mõttetu ja hakkasime ära minema. Taksojuht jooksis järgi. Nõudis enda raha, korraldaja nõudis ka. Me ütlesime “No beer, no money!”. Kuna korraldaja sai aru, et ei ole võimalik meilt rohkem kui 120 poundi 20 õlle eest saada, siis ta otsustas, et tal on kasulikum ise meile need 2 õlut osta. Ütles, et ise ostab 2 õlle, et me maksaks 18 eest aga saaks 20 ja taksojuht viib hotelli tagasi.

Saime enda õlled, hakkasime sõitma, taksojuht ja see korraldaja olid mega närvis. Taksojuht kihutas räigelt, nad karjusid kohalikus keeles. Korraldaja pidi mingi raha andma taksojuhile.

Mingi hetke pärast tüüp ütles:

- What is your name?
- Doesn’t matter
- Matter?
- I’m the BOSS of Sharm El Sheikh
- Nice to know
- Everything goes thru me!

Mõtlesime, et kõik on selge selle tüübiga. Lõpuks saime hotelli värava ette nagu oli kokku lepitud, tüüp sai enda 40 poundi. Kusjuures järgmine päev nägime sama tüüpi. Ütlesime, et meil oleks õlut vaja. Siis ta vastas: “No, no, no…No beer for your”.

Päev 3

Peale eelmise päeva seiklust oli suht sitt olla. Meie akna ees päevitasid topless vene naised. Võtsin enda teletoru, sain silikoon tissid ilusti peale.

Kell kaks oli kokku lepitud kaatri tüübiga kokku saada. Kuna meil oli minek alguses paadiga, millel on klaasist põhi, siis me pidime ootama kella kolmeni seda klaaspõhjaga paati.

Sõitsime klaaspõhjaga paadiga välja. Läksime kohe paadi teisele korrusele. Sealt tegime pilte. Samal ajal venelased proovisid kogu aeg meie istumiskohti ära võtta. Läks kergeks sõimamiseks, aga meie kohti nemad ei saanud.

Keset sõitu tuli meile vastu paat, mis võttis meid keset merd enda pardale. Samal ajal need samad venelased vaatasid meid kadedusega :). Hi-life. See sama kummist paat viis meid teise sadamasse. Öeldi, et meie õige paat kohe varsti tuleb.

Kümne minuti pärast tuli meie õige paat. See oli suht suur aga lahtise dekiga, umbes 6-7 inimest saaks vabalt peale minna. Selle paadi eesmärk oli sõidutada inimesi veesuuskadega. Alguses tüüp ei saanud aru, et me tahame ise sõita. Aga samas oli mõistlik - kohe kui saime kai kohtade territooriumist välja, läksin mina rooli. Panin täis käigu sisse. Punane meri on reeglina väga vaikne, laineid üldse ei olnud, vaid mõned üksikud. Siis kui laine tuli vastu, siis paadi vöör kohe hüppas õhku, väga mõnus tunne oli. Ott pidi istuma vööris, tema oli ainuke, kes sellest hüppamisest rõõmu ei tundnud. Saime ise sõita ca. 40 minutit, pärast kutt tegi ise tiiru. Näitas koralle, sõitsime teistest paatidest mööda. Vahepeal paadi mootor jäi seisma, aga see oli hetkeks. Hiljem viis ta meid tagasi klaaspõhjaga paadi peale.

Õhtune eesmärk oli minna linna 20 poundiga edasi-tagasi. Kuna liiter bensu on kohalikus rahas poolteist poundi, siis 10 ühe 5km otsa eest on täitsa õiglane hind.

Proovisin sellist taktikat, et alguses ei kauplegi, lihtsalt lõpus tulen välja ja annan kümpa. Sinna minekuga ei tekkinud erilist probleemi. Tagasi tulek oli veic põnevam, aga sellest paar peatükki hiljem.

Läksime linna koos Siimu ja Siimu naisega. Näitasin neile Naama-Bayd. Ühes kohas mingi kutt ütles: “Hello my friend! Please come to my shop, you sign my guestbook, I give you present!”. Vaatasime üksteise otsa ja läksime kogemuse saamise pärast tüübi poodi.

Tüüp andis raamatu, mina kirjutasin sinna “Egypt is nice because you can merry more then one woman!”. Tüüp pakkus kohalikku teed ja siis läks müügitööks. Pood oli ühe liitriseid lõhnaõli pudeleid täis, ta kohe küsis, et mis on meie lemmik lõhn: Armani, Boss, Channel? Kohe võttis hinnakirja välja ja tõi pudelid. Mina ütlesin, et mul on nina katki ja mina ei tunne lõhna. Siim ja Agnes hakkasid testima. Siimu väitel need lõhnad üldse ei matchinud päris lõhnadega. Tüüp koguaeg rõhutas, et nad ei sisalda alkoholi. Mingi hetk viskas tema lõhnadest kopp ette, siis ma feikisin telefoni kõnet. Ütlesin tüübile, et meie sõbrad ootavad meid ja me peame minema. Tema küll ei oodanud nii kiiret ära minekut. Tõusime püsti ja läksime minema.

Mingil tänaval tuli üks noorem tüüp juttu rääkima. Jutu lõpus hakkas rääkima, kuidas talle meeldib siin olla, et saab turistidest naisi panna. Näitas SMSe, mida talle naised on saatnud, ala: “I’m dreaming about you in me now, my love”, ja selline bla bla. Nagu väga tore, aga mulle on jumala ükskõik, mida temale kirjutatakse.

Et tagasi hotelli saada, valisime taksojuhi väljanägemise järgi. Et oleks mingi nohikum vend. Tundus, et leidsime piisavalt nohiku venna. Kauplesin umbes niimodi:

- Domina Coral Bay
- 20
- 25
- 30
- 40
- Okei 30

Lõpuks kui jõudsime hotell, tulin autost välja, viskasin kümpa ja läksin minema. Tüüp jooksis järgi. Läksime tõkke puu taha, tüüp ikka jooksis järgi. Turvamees küsis, et kas on probleem. Ma ütlesin, et ei ole, ei saa aru millest see tüüp räägib. Turvamees tõlkis kohalikust keelest, et me andsime talle vähem raha. Ma ütlesin, et me leppisime 30 kokku, andsin talle 30. Taksomees näitas kümpa, ma ütlesin, et järelikult ta võttis 20 juba endale.

Lõpuks turvamees ütles, et ta tahab politseisse avalduse teha, ma ütlesin, et las teeb, miks ma peaks takistama. Sama hotelli värvas oli turisti-politseinik. Hotelli turvamees hakkas mind süüdistama, ala et ma valetan ja kui ma raha talle ei anna, siis ta teeb avalduse. Ma ütlesin, et mina ei anna talle 20 juurde, see teeks 50 kokku. Hakati avaldust kirjutama, läksime koos mendi tuppa. Mina ja Siim olime mega rahulikud, nemad rääkisid kohalikus keeles. Hotelli turva ütles umbes kolm korda: “I think you didn’t give him his money!”, ma vastasin “Exactly, this what you think and what you think is not true as you were not present when I gave him 30 pounds!”.

Umbes 5 minuti pärast taksojuht otsustas enda avaldus tühistada ja läks minema! Minu jaoks oli see huvitav kogemus. Samas see ei ole ilus ja mina tõmbasin talle meelega mütsi pähe aga ma ei tunne ennast selles süüdi, kuna need samad taksojuhid huiavad turiste kümneid kordi päevas. Mina ei võtnud leiba tema lastelt, kuna ma ei usu, et selle sõidu omahind oleks olnud rohkem kui 2-3 poundi ja kuna tüüp sai 10 siis, ta on 300% kasumis.

Päev 4 - Kairo

Järgmine päev oli minek Kairosse. Öösel sain ainult 2 tundi magada. Kell 4 oli juba äratus. Hotell receptionist anti meile karpi pakitud hommikusöök, mis oli täisti mõttetu. Ainuke asi, mis sealt kõlbas süüa, oli üks croissant, isegi mahl oli vastik.

Lennujaama meid viis üks grupijuht, lennujaamas check-innini viis teine tüüp, check-innist passikontrollini kolmas tüüp. Ma ei väsi kordamast, et Sharm El Sheikhi lennujaam on eriti mõttetu. Kohe peale lennujaama astumist skännitakse sinu kotid ja alguses on 5 väravat skänneritega. Peale check-inni skännitakse uuesti ja kogu mass, mis alguses läks kiiresti läbi 5 värava paralleelselt, peab nüüd ootama teist skännimist, kus on ainult üks värav.

Arvasime, et lennuk millega me Sharmist lähme Kairosse, on eriti vana ja lootustetu, aga tegelikult oli täitsa korralik Lotus Air Airbus A320, mis oli tegelikult suurem, parem, mugavam ja väiksem kui Estonian Air’i Boieng 737-500 (lapsepõlves olin lennukite pede, need mudelid ja margid on eriti südames). Pidime passima umbes tund aega lennukis enne kui õhku saime. Aga lend kestis muidu mega vähe.

Kairo lennujaamas ootas meid järgmine grupijuht, kes viis meid mikrobussi peale ja sealt võtsid meid üle bussijuht ja eksursiooni tädi. Meil oli mõnus mikrobuss, kus oli ainult meie seitsmene seltskond. Kohe alguses öeldi, et you are the boss, you decide , where you want to go and where you don’t.

Esimene peatus olid püramiidid (meie kasutasime sõna türamiidid). Enne kui me saime sinna, sõitsime mööda Kairo äärelinnu, mis olid väga väga koledad. Majad nägid välja eriti vanad, prügi vedeles igal pool. Öeldi, et bussis ei tohi akent lahti teha, sest keskkond on polluted.

Liiklus oli väga hull, seal kus oli joonistatud 2 rida, tüübid sõitsid neljas reas. Vahepeal olid liikluse vahel eeslid ja hobused. Kiirteel oli iga kilomeetri tagant “Military Police” budka, kus istusid kuni kolm inimest, kelle käes oli AK-47 (Kolashnikov). Inimesed olid eriti mustalt riides. Samas iga paari kilomeetri tagant olid kiirteel erinevate ülikoolide reklaamid.

Püramiidid olid mingi Kairo äärelinna ääres. Pm nagu Iru korsten Lasnamäe ääres. Püramiidide juurde olid pargitud väga palju erinevaid busse. Meie tegime peatuse keskmise püramiidi juures.

Kohalikud agressiivselt proovisid igasuguseid trikke, et enda paska maha müüa. Üks isegi andis mulle mingi rätiku ja ütles: “It’s a gift!” ja kohe hakkas mingit mütsi mulle pähe panema. Mina panin selle rätiku tema kotti tagasi, ütlesin “Thank You. My Friend” ja kõndisin minema.

Üks hetk hakkasin tegema kaamlist pilti, siis tüüp hakkas mulle kohe soovitama, mis nurga alt tuleb teha, ma läksin jälle minema.

Ühes kohas püramiidide juures tahtis kohalik Helenaga pilti teha. Pani talle rätiku pähe, mina tegin pildid ja kohe hakkas agressiivselt pakkuma enda paska. Ütlesin Helenale - võta rätik peast ära ja lähme minema. Hakkasime ära minema, tüüp näitas näppudega, et tahab raha saada ja ütles: “You give me some money!”. Seda me ignoreerisime.

Väga tüütu kui keegi tahab sulle alati pakkuda midagi, mida sa ei taha. Kõige parem variant on lihtsalt ignoreerida ja edasi minna ja mitte mingil juhul raha anda.

Kui maksad kohalikule, siis neile õudsalt meeldib sulle rahakotti vaadata. Ma ei mäleta mis päeval see oli, aga tüüp hakkas kellegile meie kambast peaagu varbad püsti vaatama rahakotti, ma lihtsalt lükkasin tüübi tagasi ja ütlesin: “You don’t look in my friends wallet, my friend!”.

Kohe eksursiooni alguses me ütlesime giidile, et ei viitsi mitte midagi osta ja ei taha mingites poodides käia. Siiski veeti meid “Papüüruse Instituuti”, mis sisuliselt oli pood, kus paar minutit näidati, kuidas tehakse papüürust ja pärast pakuti osta. Tegelikult kui keegi tahaks papüürust osta, siis see oleks kõige turvalisem koht seda teha, kuna kohalikud kaupmehed proovivad fake papüürust odavalt müüa.

Järgmine punkt oli Egiptuse muuseum. Muuseum oli suht suur ja sinna kaameraga ei lubanud (ilmselt selle pärast, et need, kes käisid, ei saaks aru, et seal on tegelikult igav). Giid pakkus, et vaatame muuseumi 3 tundi, mina pakkusin, et üks tund on täitsa piisav. Tõepoolest, ühe tunniga sai vaadatud erinevaid kaste ja skulptuure vaaraodest. Sai ka nähtud tuntud Tuttanhamoni maski.

Kui tahaks oma silmaga vaaraode muumiaid näha, siis tuleks eksta 100 poundi maksta. Giid ei soovitanud minna, kuna see ei ole seda raha väärt.

Enamus meie vabast ajast muuseumis me istusime nurgas ja proovisime tukkuda.

Järgmiseks müügi sihtkohaks oli “Perfeum Palace”, sisuliselt järgmine koht, kus pakuti osta kohalikke “eriti naturaalseid” lõhnaõlisid. Müügimees rääkis ilusat juttu, jutu lõpus, enne kui keegi polnud enda soovi avaldanud, et tahaks midagi osta, kutt ütles “And now let’s talk about prices!”. Meie poisid ostsid mingid asjad endale, mina ütlesin, et mul nina ei funksi. Lõpus kui asjad olid ostetud öeldi, et “We are sorry, but another group has come!” ja kohe astus uksest sisse järgmine kamp turiste.

Kuna meie eriti ei viitsinud minna veel kuskile, siis ütlesime giidile, et me tahaks õlut. Alguses ta ütles, et tema arvab, et õlut saab ainult turistide piirkonnas, mis pidi suht kaugel siit olema. Soovitasin tal küsida bussijuhilt. Bussijuht teadis, kust saaks õlut, leppisime hinnas kokku, 20minuti pärast toodi meile õlu, maksime kümne 0.33 purgi eest 100 poundi, kindlasti see oli üle makstud, aga sellel hetkel oli see külm õlu seda väga väärt.

Kairo üks põhi koht oli tsitadell, mis on meie mõistes vanalinn. Bussijuht peatus kaheks minutiks, et me teeks pilti. Pm kahe minutiga on väga loov raske olla.

Bussijuht sõitis vanalinna tänavatel, et me saaks vaadata ja autost pilte teha. Tänavad olid paksult turiste täis, aga tema ei teinud sellest välja.

Sõit lennujaam oli suht pikk ja Kairo liiklus väga hull. Pm seal kus oli 2 rida, kohalikud sõitsid neljas reas, täilik kaos.

Kairo Domestic lendude terminal oli jällegi üle rahvastud. Samast väravast tuli mitu lendu ja ühtegi monitori, kus oleks näha mis lend boarditakse, ei olnud. Vahepeal mingi vend karjus keset tuba, kus oli üle 500 inimese: “Flight XYZ123″ is boarding.

Tagasi lend oli mõnusalt lühike, lennuk tõusis õhku ja pm 30 minuti pärast hakkas juba maanduma.

Päev 5
Järgmine päev oli suht rahulik. Kairo reis väsitas räigelt. Magasin umbes 12ni.

Peale lõunat läksime snorgeldama. Meie hotelli ees oli suur pantoon, mille pealt sai väga hästi vette hüpata. Kusjuures huvitav oli see, et otse rannast vette ei tohtinud minna, kuna kohe alguses on suured korallid (ilmselt sellest tuleb Hotelli nimi, ehk Domina Coral Bay). Snorgeldamine on ikka päris hea elamus.

Ma ei kujutanud ette, et meres elavad nii ilusad ja värvilised kalad. Kõige suurem kala mis ma nägin oli ca 40cm. Alguses oli väga huvitav koralli vaadata, aga kui oled samas kohas olnud ca tund aega, siis läheb igavaks. Mere vesi oli Punases Meres väga soolane. Ma ostsin Eestist endale maski ja toru, kuna ma ei osanud sellised asju valida, siis ma võtsin enam vähem kõige kallima toru ja maski. Vees ikka sain aru, et see ost oli seda kindlasti väärt.

Kuna see päev oli enam vähem viimane, kui meil on terve päev vaba, siis kohe peale snorgeldamist oli plaan shoppama minna. Rain pakkus minna peale õhtusööki. Peale õhtusööki leppisime kokku saamise. Pidime ootama Raini seltskonda 20 mintit ja lõpuks otsustasime ilma nendeta Old Sharmi minna.

Sinna läksime väikse bussiga, alguses leppisime kokku 15 poundi Naama-Bayesse. Hiljem bussijuht võttis rahvast peale ja lõpuks andsime talle ainult 4 poundi, mis on tegelikult suht hea hind, sest kohalikud maksavad pool poundi.

Meil Otiga oli prioriteediks osta naistele sõrmused. Mina Angile tema Miiale. Mul oli sõrmus juba paar päeva enne välja valitud. Kusjuures selles samas kulla poes õnnestus terve reisi jooksul müügi meestel mulle esimest korda müts pähe tõmmata. Näitasin, mis sõrmust tahan, kauplsin veic (kulla poes tglt ei ole mõtet kaubelda, sest hinnad on enam vähem fiks). Näitsin millist tahan ja ütlesin, et tahan kaardiga maksta, siis tüüp kohe liitis 50 poundi otsa, ma proovisin jälle kaubelda. Samal ajal ta pani kaalule teise sõrmuse, mis oli samasugune, aga veic suurem, ütles mulle selle hinna. Ma ütlesin, et suurem sõrmus mind ei huvita, mind huvitab väiksem. Siis tüüp juba ütles, sama sõrmuse hinna uuesti ja see hind oli 20 poundi rohkem. Ma ütlesin, et sama sõrmus maksis just vähem. Jobu proovis teha sellist nägu, et mina sain valesti asjast aru. Mina ei viitsinud rohkem kaubelda, ütlesin “OK”, et hind sobib. Tegime diili ära.

Hiljem läksime Oti naisele sõrmust otsima, Ott kaldus pigem hõbeda poole. Leidsim poe, kui oli enam vähem OK valik. Ott tegi diili ära. Kui ta tegi diili, samal ajal mina nägin sõrmuse mõõtmise riista, soovitasin Otile mõõta see sõrmus ära. Peale ostu Ott saatis SMS Miiale ja selgus, et tal näpu ümbermõõt oli väiksem. Hiljem tulime samasse poodi tagasi ja vahetasime väiksema sõrmuse vastu, selle eest küsiti 20 extra poundi.

Kui sõrmused olid ostetud, oli järgmine siht Old Sharm. Otsisime kohta, kust Rain ostis enda piibu. Old Sharmui turg koosneb mitmest väravast. Enne kui me läksime väravast sisse, siis jätsime enda HEINEKENi pudelid värava ette. Old Sharm tundus veic vanem kui Naama-Bay, tundus, et kohalikud ostavad siit ka asju. Puuvilja poodidest tuli hea värskete puuviljade lõhn, samas olid liha poed ka.

Kõndisime mööda linna, otsisime õiget kohta, kust vesipiibu osta. Meie ei oleks aru saanud, et tegime ringi ümber turu, kui ei oleks värava eest leidnud meie endi HEINEKENi pudeleid, mis sinna jätsime.

Mina alguses tahtsin osta samasugust piipu nagu Rainil. Lõpuks leidsime vesipiibu poe, kus oli samasugune piip nagu Rainil. Kaupmehel oli seljas särk “Welcome to Estonia”, ütles, et tal on naine eestlane, neli aastat on nad üksteisele SMSi saatnud ja sellel suvel tuleb ta Eestisse. Meie hakkasime kauplema, lõpuks saime sama hinna, mida Rain maksis enda piibu eest.

Egiptuse piipude eripära on selles, et neid ei ole kerge tõmmata. Kutt pakkus meile testida piipu, mida peaks suht lihtne tõmmata olema ja seletas, miks ta just “professional waterpipe” on. Tõepoolest, piibu kvaliteet oli hea ja tõmmata oli lihtne. Otiga testisime erinevaid piipe ca poolteist tundi. Lõpuks saime diili niimoodi, et saame piibud odavamalt ja mina teen “Welcome To Estonia” kuttile DHL teenust, st viin tema eesti girlfriendile tema poolt antud packegi. Tegime diili ära, andsin mehele enda numbri, et ta saadaks SMSi, et leppida kokk,u millal ta tooks saadetise hotelli. Läksime tagasi hotelli.

Järgmine päev keegi ei saatnud mulle mingit SMSi, mis on tegelikult positiivne, ega mina ei tea, mida ta sinna karpi paneks.

Päev 6

Reisi eelviimasel päeval oli Helmese koolituse teine pool, mis läks suht kiiresti mööda. Samal ajal, kui me olime suures koolituse saalis, väljas sadas natuke vihma. Kunagi mingi kohalik ütles, et seal sajab ainult kord aastas vihma. Mina eriti ei uskunud teda ja sain kinnituse, et ikka sajab vahepeal. Enne vihma oli vastik ja umbne, peale vihma palju värskem.

Peale koolitust mõtlesime just päevasel ajal minna Old Sharmi pildistama. Seal sai päris mitu head pilti, mis ma varsti panen pildid.org’i.

Läksime hotelli restorani reisi viimast õhtusööki sööma. Valisime endale laua, kus saaks istuda 6 inimest. Mina panin enda pusa tooli peale, et keegi ei võtaks meie lauda ära ja läksin põnevat sööki otsima. Kui tulin tagasi, siis meie laud oli väiksemaks tehtud ja
ühe laua osa peale mingi supp pandud. Kui mingi noor naine tuli, siis ma ütlesin talle, et äkki oleks tal võimalik istuda kuskil mujal, et meil oli plaanis siin istuda kuuekesi. Naine kohe hakkas vene keeles mölisema, et tal on savi, et ettekandja pani teda sinna istuma ja tema ei liigu kuskile. Ta vastas nii vastiku häälega, et ma ütlesin talle, et venelased ei ole mõistlikud (ma loodan, et mul on õigus seda öelda), tema läks mingi teise söögi järgi. Paar minutit hiljem tulid tema vanemad, vaatasid meile otsa ja viisid nende tütre supi ära.

Mina juba kujutasin ette, et see naine saab asjadest valesti aru, kindlasti saab aru, et mina viisin ta supi ära. Kui ta tuli tagasi, kohe hakkas karjuma, et mina “Kozel” ja kus on minu supp, seda lauset ta kordas 4 korda vene keeles. Selle peale ma vastasin: “Go talk to waitress”. Mingi hetke pärast Kalju keeras ringi ja ütles talle vene keeles: “Neiu kuulake, mis teile vastatakse”. Selle peale ta hakaks karjuma, et kohe tuleb tema mees, kes oskab inglise keelt ja keeras Helena taldriku ümber, nii et kogu meie toit oli laua peal. Ta ütles, et ta nägi nii palju vaeva selle supi toomisega ja nüüd mina pean talle uue supi tooma, ma vastsin, et mina ei too talle midagi.

Minuti pärast tuli tema mees, kes kohe hakkas karjuma “Chääävoooo!!!!”. Kuna Ott oli püsti, siis ta arvas, et tuleb enda emotsiooni Oti peal näidata. Samal ajal kui vene plõksija tuli ja tahtis Otti rünnata, tulid Egon ja Kalju ja seisid Oti kõrval kaitsepositsioonis.

Venelane tahtis kohe välja minna, olukorda lahendama. Talle öeldi, et mis asja ta siin küll ajab. Tagataustal ütles tema naine, et mina ütlesin, et venelased on lollid. Tüüp kohe küsis, palju ma tean venelastest. Ma vastasin, et piisavalt, tegelikult tagant järgi mõtlesin, et oleks pidanud ütlema, et on kaks sorti venelasi - jobud ja normaalsed ja küsida kumb tema on?

Ta ütles uuesti, et sina, näitas Kalju peale, sina, näitas Egoni peale, sina, näitas minu peale, lähme välja. Selle peale küsisin, kas tema ei oska siin olukorda lahendada. Vaatasime üksteisele silma umbes 30 sekundit ja pärast tema naine tõmbas ta ära ja nad läksid mõlemad minema.

Lähendal istusid selle tsiki vanemad ja oli näha, et nendel on väga piinlik nende tütre pärast.

Päev 7

Check-inni ajal anti meile söögikaart, ukse kaart ja rätiku kaart. Rätiku kaardi kaotamisel tuleb maksta trahvi 20 EURi. Check-outimise ajal ma avastasin, et ei leia seda rätiku kaarti. Läksin tagasi tuppa ja seal ei olnud ka. Mõtlesin, et ei ole mõtet anda hotellile niisama 20 EURi, arvestades seda, et ma pole kordagi rätikut võtnud. Jätsin ukse kaardi laua peale ja checkouti ei teinud, hiljem lennukis leidsin, et kaart oli ikka rahakotis, oleks pidanud veidi paremini otsima.

Meie lend oli kell 13.30, kell 9 pidi meie kott hotelli ukse ees olema ja hotellist lahkumine oli kell 10. Kolm pool tundi enne lendu olime juba lennujaamas.

Sharmi lennujaam on eriti ülerahvastatud. Lennuki check-in järjekord oli 30 meetrit pikk ja liikus pool meetrit tunnis. Passi vaadati vähemalt 4 korda. Ei olnud kuskil kirjas, millal meie lend väljub. Lihtsalt mingi hetk, üks vend ütles, et Estonian Air, starting boarding.

Lend kestis sama kaua, kui me tulles Sharmi. Viis pool tundi. Sellel ajal sai minu telefoni aku sai tühjaks ja mina ei saanud enda Mario Puzo Ometa audiobooki kuulata.

Lennuki toit oli üllatavalt hea.

Magada eriti ei saanud, väiksed lapsed koguaeg karjusid ja jooksid ringi ja pidevalt oli tunda sita haisu….räme.

Lennu ajal ma avastasin, et klaasist pudel, mis ma sain Sharmis kingituseks, läks katki. Terve Priidu kott oli liiva täis. Õnneks 7 paiku jõudsime Tallinnasse.

Kokkuvõtte

Vesi - kohaliku vee ei tasu juua. Mineraalvett saab alati hotellist tasuta. Mina pesin enda hambaid mineraalveega, dushi all proovisin alati hoida suu kinni. Paar inimest meie grupist said “Egiptuse haiguse”.

Inimesed - ainult ootavad võimalust, kuidas sinult raha saaks

Päevitamine - kahekümnene kreem on ikka päris karm, mina tulin tagasi sama valge kui läksin.

Piibud - müüakse hästi palju halva kvaliteediga piipe, enamust Egiptuse piipudest on raske tõmmata

Helistamine - EMTi roaming maksis 35 eeku per minut ja arvestakse minuti täpsusega, st vastad kõnele ja kohe 35 eeki läinud

Turistimaks - igal pool turistid maksavad rohkem kui asi tegelikult väärt on, see on Egiptuse seadus. Kohalikud saavad sama asja kõvasti odavamalt.

Kauplemine - alguses on fun aga lõpuks väsitab ära. Mõned kohad on kohe fiks hinnaga, teised ei ole. Tihti kui proovisin kaubelda kohas kus on fiks hinnad, saadeti minema ja öeldi head aega.

P.S. Ma olen kindel, kui me kohalikele keeraks samamoodi tünga igal pool, siis me saaks nuga kaks korda päevas, kui me oleks turistide piirkonnast väljas.

P.P.S Suur tänu neile kes lugesid seda posti algusest lõpuni

This entry was posted on Thursday, April 12th, 2007 at 1:06 pm and is filed under Reisimine. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.