Dänni Blogi

Laupäeval oli Egoni sünnipäev. Meil Otiga tuli idee kinkida talle rullnoka müts ja rullnoka dressid. Nii trendikaid asju Viru Keskusest päris ei saa. Otsustasime minna Kadaka turule - vanasti liikus seal kõige parem “originaal” kaup.

Läksime Kadaka PRISMA’sse ja hakkasime otsima neid väikseid “knock-off” kaupade lette, kust saaks selle kingi. Alguses me ei leidnud, igal pool olid tavalise kaubanduskeskuse poed, a’la ENTER, K-Arvutisalong jne. Mõtlesime, et sellist asja nagu vanakooli KADAKA turg ei olegi enam. Hakkasime juba väljapääsu otsima, kui läksime mingist koridorist mööda ja leidsimegi väiksed letid, kaup peal.

Hakkasime ringi surfama, tahtsime saada veic läikiva, väga odava väljanägemisega, eriti nilbed rullnoka dressid. Letid olid mingeid mänguasju ja riideid täis, aga me ei näinud seda õiget asja. Vahepeal kuulsime selliseid laused nagu: “Malchiki horoshqje krasovki”, ehk siis “Poisid, mul on häid tosse pakkuda”.

Mingi suurema leti juures hüppas meie ette 45+, paks, eriti excited naine. Kohe hakkas küsima, et mis te otsite ja kuidas saab aidata. Esimesed kolm sõna ütles eesti keeles, ülejäänud vene keeles. Alguses ma rääkisin temaga eesti keeles aga pärast sain aru, et ei ole mõtet.

Ütlesin et on vaja dresse. Näitasin näpuga mingite dresside peale ja küsisin kui palju maksab. Ta ütles, et see on 500 EEK aga ainult dressipluus. Peale seda hakkas temalt lendama meile 100 küsimust minutis. Küsis, kas ma olen enne käinud siin jne. Aga see dressipluus tundus liiga korralik - ei sobinud.

Ütlesin et dressid on sõbrale sünnipäeva kingiks ja ega üle ühe korra ta neid selga ei pane. Vastuseks oli: “Kas sõber on Soomes? See on väga kvaliteetne originaalkaup, Moskvas tehtud, väga hea, väga hea hinnaga”. Ta otsis teiselt letilt välja mingid teised dressid. See juba vastas meie nõuetele - sünteetiline, läikiv, must ja suht suur. Ott proovis igaks juhuks selga, tundus veic lühike aga savi.

Ütlesime, et meil on nokamütsi ka vaja. Siis ta küsis kohe, mis firma oma tahame, tal olevat väga “prikolnqje kepki”. Ma ütlesin, et mul on savi, mis firma. Siis ta tõstis kuskilt kolmanda leti alt mütsid välja. Üks oli must ja Nike’i logoga. Ütlesime - vot selle võtame. Tema küsis, kui suur pea tal on ja pani Ottile mütsi pähe. Ma küsisin palju see maksab. Ta ütles 150 EEK. Ma ütlesin, et 100-ga võtame. Siis ta mõtles 2 sekundit: “Oii, nii odavalt annan, aga ok teeme siis nii”.

Kaardiga sellistes kohtades äri ei käi. Küsisin kus siin pangaautomaat on, et saaks sula välja võtta. “Ja-ja-ja, siin on, SEB on PRISMAS! Kas te ikka tulete tagasi? Äkki ma tulen kaasa, sest äkki te ei tule tagasi”. Ütlesin: “OKei, lähme koos”.

Läksime PRISMAsse, tee peal oli meil vene keelne dialoog:
- Kes see sõber on?
- ….inimene.
- Oi, kas ta on on mingi lahe (krutoi)?
- ……
- Oi, tee olete nii tublid poisid!
- Ok, aitäh.
- 600 krooni üldse ei ole raha.
- On
- Ma ostsin eile lapsele kelgu, 1000 krooni läks maksma.
- ……

Siis kui Prismasse jõudsime, küsis ta:
- Kas teil kilekott on?
- Ma võtan selle, mis sul käes on.
…….
- Kas te hakkate täna viina jooma?
- Ei.
- Oii, ma nii odavalt ikka andsin selle mütsi….aga ok, head poisid olete.

Ott andis talle raha, turumutt oli kohe häppi ja jooksis minema.

This entry was posted on Friday, January 26th, 2007 at 3:25 pm and is filed under Elu. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. You can leave a response, or trackback from your own site.