Monthly Archives: January 2007

Kingitused Kadaka turult

Posted on by
4

Laupäeval oli Egoni sünnipäev. Meil Otiga tuli idee kinkida talle rullnoka müts ja rullnoka dressid. Nii trendikaid asju Viru Keskusest päris ei saa. Otsustasime minna Kadaka turule – vanasti liikus seal kõige parem “originaal” kaup.

Läksime Kadaka PRISMA’sse ja hakkasime otsima neid väikseid “knock-off” kaupade lette, kust saaks selle kingi. Alguses me ei leidnud, igal pool olid tavalise kaubanduskeskuse poed, a’la ENTER, K-Arvutisalong jne. Mõtlesime, et sellist asja nagu vanakooli KADAKA turg ei olegi enam. Hakkasime juba väljapääsu otsima, kui läksime mingist koridorist mööda ja leidsimegi väiksed letid, kaup peal.

Hakkasime ringi surfama, tahtsime saada veic läikiva, väga odava väljanägemisega, eriti nilbed rullnoka dressid. Letid olid mingeid mänguasju ja riideid täis, aga me ei näinud seda õiget asja. Vahepeal kuulsime selliseid laused nagu: “Malchiki horoshqje krasovki”, ehk siis “Poisid, mul on häid tosse pakkuda”.

Mingi suurema leti juures hüppas meie ette 45+, paks, eriti excited naine. Kohe hakkas küsima, et mis te otsite ja kuidas saab aidata. Esimesed kolm sõna ütles eesti keeles, ülejäänud vene keeles. Alguses ma rääkisin temaga eesti keeles aga pärast sain aru, et ei ole mõtet.

Ütlesin et on vaja dresse. Näitasin näpuga mingite dresside peale ja küsisin kui palju maksab. Ta ütles, et see on 500 EEK aga ainult dressipluus. Peale seda hakkas temalt lendama meile 100 küsimust minutis. Küsis, kas ma olen enne käinud siin jne. Aga see dressipluus tundus liiga korralik – ei sobinud.

Ütlesin et dressid on sõbrale sünnipäeva kingiks ja ega üle ühe korra ta neid selga ei pane. Vastuseks oli: “Kas sõber on Soomes? See on väga kvaliteetne originaalkaup, Moskvas tehtud, väga hea, väga hea hinnaga”. Ta otsis teiselt letilt välja mingid teised dressid. See juba vastas meie nõuetele – sünteetiline, läikiv, must ja suht suur. Ott proovis igaks juhuks selga, tundus veic lühike aga savi.

Ütlesime, et meil on nokamütsi ka vaja. Siis ta küsis kohe, mis firma oma tahame, tal olevat väga “prikolnqje kepki”. Ma ütlesin, et mul on savi, mis firma. Siis ta tõstis kuskilt kolmanda leti alt mütsid välja. Üks oli must ja Nike’i logoga. Ütlesime – vot selle võtame. Tema küsis, kui suur pea tal on ja pani Ottile mütsi pähe. Ma küsisin palju see maksab. Ta ütles 150 EEK. Ma ütlesin, et 100-ga võtame. Siis ta mõtles 2 sekundit: “Oii, nii odavalt annan, aga ok teeme siis nii”.

Kaardiga sellistes kohtades äri ei käi. Küsisin kus siin pangaautomaat on, et saaks sula välja võtta. “Ja-ja-ja, siin on, SEB on PRISMAS! Kas te ikka tulete tagasi? Äkki ma tulen kaasa, sest äkki te ei tule tagasi”. Ütlesin: “OKei, lähme koos”.

Läksime PRISMAsse, tee peal oli meil vene keelne dialoog:
- Kes see sõber on?
- ….inimene.
- Oi, kas ta on on mingi lahe (krutoi)?
- ……
- Oi, tee olete nii tublid poisid!
- Ok, aitäh.
- 600 krooni üldse ei ole raha.
- On
- Ma ostsin eile lapsele kelgu, 1000 krooni läks maksma.
- ……

Siis kui Prismasse jõudsime, küsis ta:
- Kas teil kilekott on?
- Ma võtan selle, mis sul käes on.
…….
- Kas te hakkate täna viina jooma?
- Ei.
- Oii, ma nii odavalt ikka andsin selle mütsi….aga ok, head poisid olete.

Ott andis talle raha, turumutt oli kohe häppi ja jooksis minema.

Väikelaevajuhi kursustest ja väikelaeva paberite eksamist

Posted on by
11

Ma olen mitu korda rääkinud paljudele, et kunagi tahaks minna väikelaevajuhi kursustele. Paar päeva tagasi hakkasin jumala lambist uurima, mis jahtklubid on Eestis olemas. Täiesti kogemata sattusin Tallinna Jahtklubi kodulehele. Kõige põnevam uudis sellel leheküljel oli:

“Tallinna Jahtklubi poolt korraldatavad kursused algavad 18. jaanuaril kell 17.00. Tallinna Tehnika Kõrgkoolis Pärnu mnt 62, ruum 429.”

Kohe mõtlesin, et kindlasti tuleb vähemalt esimesesse loengusse vaatama minna. Aeg tundus sobilik ja koht on tegelikult väga hea ka. Ang oli nõus kaasa tulema. Helistasin Otile, aga kahjuks talle see suurt huvi ei pakkunud, helistasin Mariole, ta oli nõus tulema.

Kirjutasin maili kursuste korraldajale ja tema vastas, et saab vaatama tulla, aga see aasta on üllatavalt palju rahvast. Tõepoolest klass oli väga täis ja vahepeal oli värskest õhust puudus.

Loengut andis suht vana mees, ma pakuks talle 70, aga vb ma eksin. Teda tutvustati kui vana purjekaga võistlejat. Tüüp rääkis loogiliselt ja sujuvalt, vaid natuke aeglaselt. Vahepeal kui tõi näited enda võistluste kogemustest, siis muutus väga energiliseks ja säravaks.

Loeng hakkas kohe konkreetse teoriaga pihta, ei olnud mingit juttu kursuse organiseerimisest.

Väikelaeva definitsioon on – veesõiduk pikkusega 2,5 kuni 24 meetrit, on seotud harrastuse ja vabaajaga, seda ei tohi kasutada majaduslikeks eesmärkideks.

Väikelaeva nõudeid kirjeldab Europaa Liidu direktiiv: “Directive 94/25/EC of the European Parliament and the Council of 16 June 1994 on the approximation of laws, regulations and administrative provisions relating to Recreational Craft”

Direktiiv jagab väikelaevad neljaks klassiks:

A – ookean, no limit
B – laine kõrgus 4m
C – rannikueri, tuul 6 palli, 2m lainekõrgus
D – tuul 4 palli, 0.3-0.5m (kui teine laev on selle tekitanud)

Väikelaevaga seotud terminid:

külgvaade
veealune osa, veepealne osa
kesktasapind
veeliin – WL/KWL (konstruktori poolt)
paadipõhi
vasakparras/paremparras
esiosa – vöör
keskpaat/kesklaev
tagumine osa – ahter
lahtine paat
pealt kaetud – dekiga
osaliselt dekiga kaetud
ahterpeegel
raskuskiil
kõik mis ülalpool dekki – t
öösel peaks mingi varustus olema
mast peab olema, peab kuidagi püsti seisma
paadil on teoreetiline joonis – TJ

Ja neid termineid oli umbes 10 korda sama palju veel.

Laeval on miljoneid erinevaid mõõtmeid:

kere pikkus – LH, veeliin keremõõtu ei lähe
maksimaalne pikkus – LLOA (6m, 12m)
kõige laiemas kohas laius – BH
veeliini laius – BWL
veeliini pikkus – LWL
peegli laius
paadi süvis – T WL kuni kõige sügavam osa vee all

Siis kui mõisted ja mõõdud olid selged, hakkas tüüp rääkima paadi kerest. Kuidas seda ehitatakse, millest see koosneb ja mida peab vaatama kui ostad endale paadi.

Samas oli juttu kiilidest ka, ennem ma ei teadnud, et mõnedel paadil saab sõidu ajal kiililehte ülesse tõsta.

Et mast ei painduks, läheb paadi “vöörist” masti tippu metallist tross, samast tipust läheb teine tross, mis lõppeb ahtris.

Kõige lihtsam purjetüüp on KAT, mis koosneb aint ühest purjest. KATi purjega jahti endale vb osta ei tahaks, tundub suht “algaja” teema, aga sellega võikse ise esimene kord proovida küll.

Sluup (SLOOP) tüüpi purje on järgmine tase peale KATi. See koosneb juba suurest purjest ja eespurjest, ehk GROOTist ja FOKAst. Kui kunagi läheb jahi ostuks, siis sluup tundub kõige klassikalisem ja kõige levinum.


Genua koosneb suurpurjest ja esipurjest, aga esipuri on suurem kui SLOOPi esipuri.

Sluubist järgmine saam on KUTTER (Cutter). Sellel on kaks esipurjet ja üks GROOT tüüpi puri. Kutterist edasi hakkavad purjete klassid järjest keerulisemaks ja fancymaks minema, eriti kui mastide arv kasvab.

Sailing Channelis näidetakse tihti purjetamisw võistlusi, kus vennad panevad kahe või mitme punkti vahel. Vana rääkis, kuidas nad vanasti käisid võistlemas GENNAKER tüüpi purjetega, ütles et GENNAKERe on mega raske juhtida ja meest, kes oskab neid kasutada, on väga raske leida. Samas selle GENNAKERiga saab kõige rohkem tuule jõudu ära kasutada, eriti kui ta puhub õiges suunas.

Purjetest veel nii palju, et neid mõõdetakse selle järgi, mitu grammi kaalub üks ruut meeter. Nende eest tuleb eriti hästi hoolitseda ja panna kokku arvestades “purje kokkupanemise reegleid”. Tormi jaoks on olemas väiksemad ja paksemad purjed – oleks hea, kui need oleks alati kaasas. Head purjed võivad maksta sama palju kui jaht ise.

Tundub, et kursus rõhutab pigem teooria kui praktika poolt. Loengu alguses Vana mainis ühe lausega, et eksam koosneb siiski praktilisest ja teoreetilisest osast ja praktiline osa toimub väikse kummipaadiga Pirita jõe ääres. Ang Saatis kirja küsimustega korraldajale ja sai sellise vastuse:

“Tere,

teooris käsitletakse paadiehitus, navigatsioon, väikelaeva juhtimine, ohutus, metereoloogi, sõlmed, mereside, seadusandlus jne. Praktilist õpet meie programm ei sisalda, kuid eksamit saate meie juures sooritada. Eksam toimub väikse kummipaadiga, millega saab varem soovikorral proovisõitu teha. Kursuse lõpus saate väikelaevajuhi paberid, millega võib sõita 24 meetri pikkuse väikelaevaga.”

ARKi leheküljel on olemas bürokraatiline jutt väikelaevajuhi lubadest. Aga lugedes kipper.ee foorumi ma saan aru, et eksam toimub koolis ja idee järgi peaks tulema mingi vend ARKist lisaks temale peab olema 3 liikmeline komisjon.

Samas lugedes foorumi, siis enamus tüüpe räägivad, et nad käisid Reval koolis ja pidi eriline turakas olema, et eksamil läbi kukkuda.

“Praegune lubade andmise süsteem eeldab ikkagi inimese enda vastutust ja adekvaatselt oma oskuste ja kogemuste hindamist. Lubade tegemine on pigem õppimise tahte avaldus. Ma arvan, et ka sellel süsteemil ei ole häda midagi. Nii mõnedki suured mereriigid ajavad asju samamoodi ja uppunud tuulepeadest pole kohaliku kalad ennast veel rasva söönud.”

“Muuseas Inglismaal käivad purjetajad kursustel vabatahtlikult – riik mittekommertssõitjatelt lube ei nõua. Siiski enamus teeb kursused ära – ja ma arvan et selline süsteem seab korraldajatele üsnagi kõrged nõudmised.”

“Ka Soomes võib julgelt ilma lubadeta ringi sõita. Seal on see ära reguleeritud kindlustusmaksude suurusega. Kui omad lube – kindlustusmaksed kohe kõvasti väiksemad.”

Määruses on kirjas, et praktilise osa võib sooritada simulaatori abil. Minu teada on selline simulaator olemas ainult Mereakadeemias. Kas peaks hoopis sinna minema?

Leidsin raamatu nimega “Sailing for dummies” Amazon’is maksab 14USD, samas neid Dummy raamatud on tavaliselt suht vähe kvaliteetse sisuga, aga 14USD eriti ei tapaks ja kindlasti lollimaks ei muutuks peale raamatu sirvimist.

Praegu torrentist tirisin “Virtual Skipper 3″ mängu, screenshotidel tundus suht lahe, praegu peaks testima, kes ikka on nii hea.

Minu praegune seisukoht on, et 95% tõenäosusega ma hakkan käima kursustel, sest nagu ma aru saan, on kõik sellised kursused puhtalt teoreetilised ja ühelgi Eesti purjetamise koolil (neid on päris palju) väga korraliku varustust ei ole. Kui paber on käes, siis saaks omal käel vaikselt endale kaatri ja jahi kogemusi omandada.

Wikipedia kirjeldab SNARK paadi: “The Snark is a lightweight lateen rigged sailboat. At fifty pounds, eleven feet long with a thirty-eight inch beam, these boats are easy to transport, easy to sail, and unsinkable, a good choice for a beginner or day sailing.”

UPDATE: On olemas mittu väikepurjeka klassi “Optimist”, “Laser Radical”, “Laser 4,7″, “Zoom 8″ ja “470″

Sellel suvel tahaks Pirita jõel proovida Optimist purjekaga, et saada purjetamise tunne kätte :) Järgmine samm võiks olla “Laser Radical”

Kogu jutt, mis ma siin kirjutasin, võib olla täiesti vale, sõltub kas ma sain nendest asjadest õieti aru.

Slovakkia reisi muljed

Posted on by
38

Kõik koguaeg küsisvad, “kuidas oli?”, “oli lund?”. Olen sama muljetamise teksti igale ühele personaalselt kirjutanud, aga enam ei viitsi.

Põhiprobleemiks oli lumi, seda oli vähe. Igal pool on ainult kunstlumi. Esimesel mäel oli nõlv mõnusalt jääs, ei mingit lahtist lund. Enne kui mäe pileti ostuks läks, ronisime Aarega mäe otsa, et kohe testida kui palju lauasõidust on unustatud. Nagu ikka hooaja alguses – tasakaal ei ole tasakaalus. Kuna terve päeva mäe piletit ei olnud mõtet osta, siis esimene tund ronisime ise mäele. Alles peale kella 12 sai poole päeva pileti osta. Tõstukid olid kõik “nööbiga” ja tõstuki rada oli väga ärasõidetud suuskadega, lauaga ei olnud väga hea ülesse sõita.

Teise päeva mäe lume olukord oli veel kehvem. Tõstukiga sõitsime ülesse. Tõstukilt tundus, et all on väga mõnus rada, mis ei olnud veel valmis. Rada algas 45 kraadi kallakul ja oli suht jääs. Siis oli nöör, aga sõitsime ilusti selle alt läbi. Rajal töötasid lumekahurid, alguses tundus, et lõppude lõppuks saime nii palju lahtist lund, kui vaja, aga tegelikult kunstlund ei anna võrrelda päris lumega. Lund oli, aga ta tundus nagu oleks kokku pressitud. Kuna rada ei olnud valmis, siis poole peal oli vaja laud ära võtta ja jala alla minna.

Sellist seiklust ma ei viitsinud korraldada rohkem kui üks kord. Päeva lõpuni pm harjutasin Angiga laua tehnikat, kuna mäel ei olnud midagi paremat teha.

Samal mäel ootasime Aarega 25 minutit, et baari tädi valaks õlut. Ma proovisin tädile seletada 3 erinevas keeles kuidas õlut valada tuleb, et vahtu tekiks minimaalselt, aga ta oli loll, ei saanud mitte mõffi aru.

Kolmandal päeval läksime SkiParki, päeva alguses oli seal väga hea nõlv, 6 inimeselises gandoolas sai ülesse. Lumi oli veic märg ja vahest sadas vihma aga sõita oli mõnus, hästi palju lahtist lund. Vahepeal jalalaba läks krampi, siis pidin peatuma ja lihtsalt puhkama. Ang ütles, et see on vedeliku puudusest, aga 2 õlut hiljem ikka oli sama probleem. Seal samal mäel sai proovitud grillitud kohaliku “klabasa”, mis oli eriti räme vorst.

Peale SkiParki polnud erilist soovi termaalveebaseini minna. Mingi vesi, mis tuleb kuskilt mägedest, väga kuum, väga pruun ja väga haiseb. Läksime sama veekeskuse restorani. Alguses tundus “OK” koht, ettekandja kohe küsis kust me oleme ja pakkus vene keeles rääkida. Tavaliselt Slovakkia inimesed ei saa mõffi vene keelest aru. Sai kõik ilusti tellitud. Siis kui hakati toitu tooma, lükkas teine ettekandja kogemata Terje tee tassi ja pool teest loksus välja. Ei mingit vabandust ega “sorry”. Mulle tavaliselt sellised “ebaviisakad asjad” ei meeldi. Hakkasin ettekandjale näppudega seletama, et nüüd sa tood uus tee, alguses ta sai aru, et ta peab mulle tooma uue tee. Nagu: “How dumb can you be?”. Siis kui ta tee tõi, ütlesin talle, et see on tasuta, besplatno, ja et ta kindlasti saaks aru, et “Zadarmo”, kohalikus keeles tasuta. Õnneks ta sai aru ja arve peal oli üks tee. Arvega oli järgmine jama. Näitasin ettekandjale, et me Angiga maksame koos ja Terje eraldi. Ta hakkas näitama, et enam ei saa eraldi maksta, et tal kõik arvutis, siis ma ütlesin:

- Miks ma ei saa?
- Sest teie ei öelnud alguses, et tahate eraldi maksta
- Miks sa ei küsinud? Kust ma tean, et ma pean seda alguses ütlema?
- Mul on juba kõik arvutis sisse löödud, ma ei saa midagi teha
- Tee ümber
- Te ei öelnud mulle, et tahate kaardiga maksta, mul on juba teie laud sisse löödud
- Kust ma tean kuidas su kassa aparaat töötab?
- Ma ei saa midagi teha
- Mõtle välja, teine variant ma lähme minema ja arve jääb maksmata
- Miks sa räägid minua “Sa” koguaeg, ma olen sinust vanem
- Miks ma ei või?
- Kas sa kultuurist tead midagi?
- Kes sa oled, et sa mulle kultuurist hakkad rääkima?

Ta läks minema, paari minuti pärast tuli tagasi ja küsis kes mida tellis, samal ajal meie kaardid olid juba laua peal. See restorani moodi koht oli suht suur ja ta kõndis köögi poole, ilmselt siis tuli talle meelde, et unustas meie kaardid võtta. Keeras ringi ja hakkas mulle midagi näitama, umbes, et ma peaks ise talle enda kaardi tooma. Ma näitasin näpuga laua peale ja paari sekundi pärast ta sai aru, et ma ei hakka tema järgi edasi-tagasi jooksma. Ta tuli, võttis meie kaardid, tegi 5 sammu, siis tuli tagasi küsis kelle kaart kelle oma on. Suht loogiline küsimus, aga mitte siis kui Terje kaardi esiküljel on blondi peaga naise pilt. “How stupid can you be?” Peale seda mõtlesin, et õnneks tüüp sai enda arvutiga hakkama, jätan talle veic rohkem tippi, muidu hakkavad eestlasi vihkama ja järgmine kord sülitavad kellegi prae sisse.

Terjel oli kiibiga kaart ja see kaardi aparaat oli neil köögis nagu jällegi väga fucking loogiline, et kliendid koguaeg käiks köögist läbi. Terje sõnul nad ei osanud seda aparaadi kasutada, kuna kiipkaart tuleb aparaadi sisse panna, mitte magnetriba tõmmata, lõpuks Terje ei saanudki enda kaardiga maksta ja maksis sulas.

Õhtul läksime terve karjaga rahvustoidu restorani, alguses tundus, et kari ei mahu, lõppus isegi sai istuda 7kesi 4se lauas. Sisse tulles oli väga hea šašlõki lõhn, mõtlesime….ehh….täna saab head liha…..Not. Toodi eriti kuivad kartulid eriti kuiv liha. Koha peal oli elav muusika. Isegi mina enda muusika haridusega sain aru, et nad oskavad 3 lugu ja mängivad neid lugusi tsüklis.

Oli näha, et suure pilli, kontrabassiga mees ei viitsinud eriti mängida ja oli kuri. Mingi hetk ta hakkas toetuma enda suure pilli peale. Ma hakkasin teda parodeerima, toetasin samamoodi Angi peale, tüüp läks eriti närvi, lükkas enda pill minu poole ja näitas umbes et “mängi ise”. Ma vastasin talle umbes ära plõksi ja tee enda tööd edasi. Tegelikult oleks pidanud mängima minema. Aga peale seda ei vaadanud ta kordagi minu poole ja hakkas mängima paremini. Arve toodi meile käsitsi kirjutuna, paberi peal.

Huvitav mida arvaks sellest Eesti Maksuamet, kui ma maksaks firma pangakaardiga?

Ära minnes näitasin suure pilliga tüübile thumbs-up ja ta naeras vastu.

Neljandal reisi päeval mäel ei käinud, mõtlesime et vaatame Popradis ringi. Tegemist oli riigipühaga, kiriku vennad seda nimetavad 3 kuninga päevaks vms. Päeva alguses andis koor, kellega reisil olime, kirikus kontserdi. Kontsert kestis ca 45 mintsa. Sellel ajal ma pildistasin.

[fotopede]
Valgust tundus suht vähe alguses, 17-40′ga sai 1/40-1/60 ISO 800 f4 ilma välguta täitsa hakkama.
70-200 ilma välguta oli suht mõttetu, isegi ISO 1600 1/125 oli suht underexposed


selle pildidga ma olen ülirahul, tuleks veic mängida veel, taga taustal olev inimene maha võtta ja tagatausta kontrasti vähemaks. Aga muidu hea pilt, minu esimene pilt mille ma submitisin radiantvista “Daily Critique” alla.
[/fotopede]

Peale kiriku konserti läksime linnapeale hängima. Ang hullult tahtis mingeid suveniire osta. Mulle tundus, et “turistimaksu” maksmine on suht mõttetu. Käisime kohalikus “ViruKeskuse” konkurendis. Seal oli päris äge raudtee, proovisin viisakas olla ja küsisin müüjalt, kas ma tohin raudteest pilti teha:

Samas poes oli mingi suveniiride pood, enamus suveniiridest olid suht igavad: slovakkia lippuga särgid, õlle kruusid…..turistide teema. Munni mõõtmis laud oli küll veic gay. Samast poest saime endale “liha peksmise haamri”, maksis 103 SK, mis teeb 50 meie raha. Eestis pole kuskil näinud sellist riista. Et saime osta suveniiri ilma turistimaksuta.

Kui suviniir oli olemas, võtsime eesmärgiks osta järgimine Slovakkia suveniir – kohalik Rumm. Slovakkia inimesed nimetavad seda ummiks, ei tea mis brändingu teema siin on. Nisu ja Marxiga läksime kohaliku säästukasse, kust sai 180 SK eest ühe liitri seda jooki. Samas ostsime ploomiviina, seda veel ei ole proovinud, aga ma arvan, sellest tuleb varsti uus seiklus.

Sellel päeval tegin päris huvitava panoraami, mida ilmselt saate endale varsti tellida Decorate’ist (www.decorate.ee).

Kõht läks tühjaks ja läksime mingisse Pizza kohta, tellisin Hawaii Pizza. Nii palju annasse ma ei ole elu sees pizza peal näinud. Läksin basilicut juurde küsima, ütlesin: palun mulle üks basilicu purk.
- Basilic, green, dry, the one you put on pizza

Selle lause peale pakuti mulle: Tabascot, “zubachistkat”, kohvi tassi, oliiviõli, soola, pipart. Kui ettekandja sai lõpuks aru, mida ma tahan, hakkas kokk plaksutama, väga sõbralikult, et sai nalja.

Arve tuli kokku 666 SK, andsime 700 SK, ülejäänud tippiks, selle eest ettekandja ütles meile igale ühele “head aega” personaalselt. Kokkuvõttes oli see Slovakkia kõige parema teenindusega söögikoht, nii et pluss punktid neile.

Õhtuks meil oli saun kinni pandud hotelli “Leasure Center”‘is, üks tegi lahti väga gay vend, astusime sisse. Tüüp oli vaga suurte põhimõttetega, ma eksisin üksega, siis jobu hakkas mulle kõrva karjuma, nagu väga viisakas. Naised läksid eraldi garderoobi, mehed eraldi. Hakkasime riided ära võtma, siis tüüp astus, ilma kopputamata garderoobi üksest sisse, ja andis meiele rättikud. Aare ütles, et ta on jumala kindel, et tüüp läheb samamoodi tsikkide garderoobi, ja tal oli õigus. Saime tillid paljaks ja läksime sauna. Saunas vett ei olnud. Läksime vett küsima. Esimene kord tüüp tuli ja kallas ise, aga ämbri meile ei jätnud. Aare läks küsima mis värk on? Selgus on Slovakkia inimesed ise ei oska vett kerise peale kallata, selleks peab olema kõrgeltharitud ja certificeeritud inimene, kes teab millal tuleb vett kallata. Aare sai teada, et tüüp on “The Water King” ja keegi ei tohi teda segada. Kui tüüp tuli vett kallama, alati hoidis leili üks lahti. Ma proovisin talle seletada, et ta on loll ja ei tea kuidas eestlased saunas käivad, aga tal oli selge “The Water King” põhimõtte.

Viimane päev oli vapsee mõttetu mäe päev – sadas vihma. Päev algas sellega, et läksime koobastesse, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Tudengi pilet maksis 140 SK vms, lisaks oli pildistamise maks. 150 eesti krooni, et ma saaks “pildistamise loa”. Mis seal ikka, andsin 300SK, sain helerohelise kleepsu vastu. Paar head pildi sai, aga selle asja ostmine oli küll mõttetu, sest kõik kellel seda fancy-shmancy kleepsu ei olnud, pildistasid rahulikult ja keegi ei öelnud midagi. Ekskursiion oli vene keeles, sest oli mega suur grupp pohmellis u-fucking-kranians või belo-fucking-russians. Ekskursiooni tädi kõlaris ütles, et koobastes on konstantne temperatuur 7C, oja sees on kristalne puhas vesi ja steriilne puhas õhk. Mina küll tundsin pohmelli haisu igal pool, huvitav miks? Olin alati kõige taga, muidu ei saanud rahulikult pildistada.

Aare – suusaaktivist, läks kohe mäele ja kohe tuli tagasi. Ütles, et mägi on jumala kiilakas ja ei ole mõtet mäe piletit osta. Tõepoolest mägi oli vaene lume poolest, kuigi teised omadused olid OK. Samas mäel proovisime otsida midagi süüa. Mul tuli räige burgeri isu. Leidisme burgeri putka. Valisin komplekt number 3. Näitasin Komplekt ja kolm näpp, loll slovakkia inimene ei saanud minust aru. Algul andis mulle 2 Nestea’d, 2 burgerit ja siis kõik teised võimalikud kombinatsioonid. Proovisin seletada, et ma tahan “warm”, “hot”, “microwave” burger, tema jaoks need sõnad olid üle mõistuse ja mina loobusin seletamisest. Teises kohas võtsin pasta, mis oli isegi söödav. Kaks või kolm inimest olid mäel ja terve buss, 50+ inimest, pidid neid ootama – ühesõnaga karjaga reisimine.

Peale mäge läksime bussi karjaga sita-vee-basseinidesse. Kuna mul oli palavik 37.2C, siis ma ei riskinud, vaid läksime Marxi ja Nisuga mingisse pizzakasse, kus alguses ei olnud inglise keelset menüüd. Aga ettekandja kohe sai probleemist aru. Saime näppudega seletatud, et Nisuga tahame pitsa pooleks teha ja popcorni peale ei taha, vaid chilli oleks parem. Pizza oli enam-vähem, ma näitasin “thumbs-up” pizza poisile ja temal läks tuju paar % paremaks. Kui igal ühel oli 2 õlut sees, siis leidsime menüüst B52. Nende B52 oli pealt roheline, et ilmselt Cointreau asemel on mingi roheline viin. Cointreuga B52 on ikka kõige parem. Pitsi peal oli kirjas B52 – kui ma seda pitsi nägin siis sain aru, et ma pean seda endale saama. Ettekandjalt küsisin, kui palju maksab see pits, kui ma viskaks selle katki. Ma ei tea, kas ta sai minust aru, igatahes ma ei andnud talle võimalust laua pealt seda pitsi ära viia. Küsisime arve, ta tõi, panin lisaks 100SK pitsi eest. Kui ta tuli tagasi, siis ütlesin, et nüüd seda pitsi ei ole olemas, siin on sulle sott pitsi eest.

Enne kui saime Eesti poole liikuma hakata, pidime ootama 1.5 tundi enne kui kari tuleb haisva-vee bassinist välja.

Hakkasime liikuma Poola poole, enamus Poola teest ma magasin. Buss jõi ja laulis. Krdi Poola on nagu suur küla, kus keset kiirteed iga 5 kilomeetri tagant on punane valgusfoor ja iga valgusfoori juures on jeesuse rist.

Eesti pirivalve oli ainuke kes, ütles: “Tere, Eesti piirivalve” bussi sisenemisel. Umbes kell 7 õhtul olime juba kodus.

Kokkuvõttes oli OK reis, aga super hea ei olnud, sai uusi kogemusi:

1. Suure karjaga enam suusareisile ei lähe
2. Slovakkia õlu on hea ja odav
3. Slovakkia inimised on lollid, ei oska eesti, ingilse, vene, näpu keelt
4. Janaari algus ei ole kõige parem aeg minna suusareisile, kuna lund vähe
5. Tõstuk peab olema maksimaalselt 100m, mitte 1.5 tunni sõidu kaugusel
6. Slovakkia pubides ei saa normaalset toitu
7. Kui tahad kaardiga maksta, siis tuleb enne menüü kätte võtmist seda öelda, väga selgelt ja küsida igaks juhuks üle
8. Slovakkia vein on odav ja isegi joodav, aga Eestis ma pigem jooks Tshiili veini
9. Järgmine aasta pigem läheks Rootsi kui Slovakkiasse.
10. Sai vaidlemise isu mingiks ajaks täidetud :)
11. Suveniiriks sai köha ja nohu

P.S See on minu elu kõige pikem blogi post, kui sa lugesid selle algusest lõpuni, siis jätta kommentaaridesse enda nimi ja mina võibolla kunagi varsti teen sulle õlle välja.