Amsterdami sisselamise teine osa

Eelmises postituses lubasin kirjutada ilmast, transpordist ja bürokraatiast. Järgmistes kirjutan ühikanaabritest (olen meelega selle teemaga oodanud, et arvamus oleks objektiivsem) ja kooli esimestest nädalatest.

Keegi kohalik ütles: “Sun in the morning, rain in the evening” ja vastupidi “Rain in the morning, sun in the evening”, kuid see väide ei vasta tõele.

Olles siin peaaegu kuu aega olnud, pean tõdema, et ilm on Amsterdamis palju kehvem kui Eestis. Olen õppinud seda, et kui väljas paistab päike, ei ole pilvi ja on soe, siis tuleb mis-iganes tegevus peatada ja minna välja, sest järgmised 5 päeva saab nagunii nautida pidevat vihma. Kui paistab päike, siis on täiesti tavaline, et 15 minuti pärast hakkab sadama ja eriti siis, kui on vaja rattaga kooli sõita. Kõik räägivad praegu, et see aasta oli suvi ainult mais. Juuni-juuli-august ainult sadas. Enda poolt saan iga kord uhkusega öelda, et Eestis oli see aasta super suvi (eelmine ka).

Amsterdamis tuleb liikuda jälgrattaga – siis vahemaad muutuvad suhteliselt lühikesteks. Liiklus on suht sujuv ja autojuhid arvestavad alati jalgratturitega. Imelik on see, et peaaegu mitte keegi ei kasuta kiivrit.

Kuid tänavad, mis on Central Stationi ja Dam Square’i ümbruses, on täis turiste, kes pidevalt oma kohvritega kõnnivad jalgrattateedel ja nende pärast tuleb alati pidurdada ja manööverdada. Aga eks ma ise olin selline ka!

Jalgaratta parkimine teeb jalgrattaga liikumise natuke ebamugavaks. Põhiprobleem on parkimiskoha otsimine, sest paljud kohad on täis jalgrattaid mis on sinna lihtsalt jäänud ja nüüd võtavad ruumi. Kui õhtul on vaja kuskile minna, siis tuleb tuled peale panna ja pärast alati maha võtta. Selle pärast lähen ma reeglina pigem jala, kui ma tahan minna kuskile kuhu saab jala alla 15-20 minuti.

Kohe esimesel nädalal pidin registreerima ennast “City Hall”‘is, et saada “Burgerservicenummer”, õnneks see protsess oli suht kiire, kohapeal täitsin avalduse ja ca nädala aja pärast tuli kiri koos väga imelikul kujul isikukoodiga.

Nüüd proovin sama isikukoodiga teha endale T-mobiiliga liitumist, sest PRE-paid kaart, mida olen siiani kasutanud, on kallim ja ebamugavam. Tekib keskkooli tunne: “Kas mul on ikka telefoni peal krediiti?”

Kohaliku bürokraatiaga olen õnneks suhteliselt väga kokku puutunud va arvatud pangas. See algas sellega, et kohe peale Amsterdami tulekut pidin minema kooli infokeskusse, kus anti kotitäis pahna ja küsiti, et kas ma tahaks endale teha pangakonto Hollandi pangas. Peale seda oli vaja broneerida kindlas pangakontoris kindlal ajal endale “appointment” ja konto avamine maksis 20 euri.

Pangas oli pangatöötaja juhendamisel vaja täita avaldus, mis oli hollandi keeles ja peale seda oodata, kui postkasti saadetakse “Welcome letter”, deebetkaart ilma PIN koodita ja kutse pangakontorisse, selleks et pank annaks deebetkaardi PIN koodi.

Peale deebetkaardi PIN koodide saamist olen oodanud ca 2 nädalat, et pank saadaks mulle järgmise kutse, et ma saaks internetipanga paroolid kätte. Kuid mingi hetk ma loobusin ootamisest ja läksin pangakontorisse ilma kutsumata uuesti, mille peale selgus, et tegelikult esimese appointmendi ajal mulle ei tehtud internetipanga avaldust.

Nüüd on selle protsessi peale kulunud ca 3 nädalat ja praeguse seisuga mul on olemas konto, deebetkaart, selle kaardi PIN koodid, kuid nendest asjadest ei ole suurt kasu, sest internetipanka mina sisse logida ei saa. Loodetavasti asi laheneb selle nädala jooksul.

Ühika naabrite teema on ilmselt kõige huvitavam, kuid sellest kirjutan järgmises postituses ja üle-järgmises postituses kirjutan esimestest nädalatest koolis :)

Amsterdami sisselamise esimesed päevad

Nagu mõned teavad, olen sellel aastal otsustanud, et õpin ühe semestri Amsterdami Ülikoolis. Need, kes ei viitsi tervet postitust lugeda, siis kokkuvõtteks saan öelda, et esimene nädal on väga hästi läinud.

Selles postituses tahan teha lühiülevaate sellest, mis on toimunud enne Amsterdami tulekut ja esimeste Amsterdami päevade jooksul.

Siiani tundub kogu Erasmuse protsess väga valutu. Kohe peale konkursi tulemuste selgumist edastas kool piisavalt tihti ja piisavalt palju infot e-posti teel. Korraks tekkis nostalgia ITK-aegadest, kus info päriselt liikus. Kuid need kooli infosüsteemid, millega olen siiani kokkupuutunud, on samal tasemel kui TTÜ-s, kui ma seal käisin. Nii kasutajamugavuse kui ka sisu poolest.

Peamine probleem, mida ma alguses kartsin, oli elamiskoht. Õnneks on Amsterdami Ülikoolil Erasmuse lepinguga kohustus leida vahetusüliõpilastele sobilikud elukohad. Selle eest võtsid nad ca 400 eurot vahendustasu.

Amsterdami Ülikooli ühikate haldamisega tegeleb eraldi ettevõtte nö housing corporation DeKey, mille kohta olen halba kuulnud, kuid mul negatiivsed kogemused veel puuduvad. Suur ühe inimese tuba, mille juurde kuulub kahe inimesega jagatud WC ja nelja inimesega jagatud köök Amsterdami kesklinnas maksab ca 500 euri. Arvestades kohalikku elatustaset on see suht hea hind.

Amsterdami otsustasin lennata 21. augustil, mis on pühapäev. Selle peale, et housing corporation võib-olla kinni, mina ei tulnud.

Oli vastu esmaspäeva oli vaja kuskil veeta. Selleks bookisin ainukese normaalse hinnaga vaba kristlaste hosteli. Miks just kristlaste? Sellepärast, et kirjeldust lugesin peale broneeringu tegemist :)

Hostelisse tulin umbes kella 10 ajal hommikul, tegin check-in, maksin 25 euri ära, kuid hostelis ei ööbinud. Õnneks majutas housing corporation (kas suvaliselt või meelega) minuga samale korrusele ühe Eesti tüdruku, kelle juurde ma sain jätta enda kohvrid ja kotid.

Kohe esimesel päeval sain tuttavaks täpselt minu toa alla elava Magnuse nimelise taanlasega (eks temast tuleb veel juttu). Temaga me hängisime meie köögi terrassil terve päeva ja mingi hetk otsustasin, et ei ole mõtet hostelisse ööbima minna kui saab sama hästi köögi diivanil magamiskotis magada ja esmaspäeval housing corporation’i minna.

Ühika maja koosneb 7-st trepikojast, mis on pm. eraldi majad ja igal trepikoja korrusel on kaks tuba. Esimestel korrustel on toad private köögi ja WC-ga. Viimastel korrustel on kaks WC-d ja 4 toa vahel jaotud köök. Eriti lahe on see, et ülemiste korruste köökidel on terrassid.

Just need terrassid muutuvad asja eriti social’iks, õhtul on kohe näha, kui mingis blokis midagi toimub. Kohe esimesel päeval käisime Magnusega kõik terrassi peod läbi. Ühika esimese päeva kogemus oli väga huvitav. Kõik inimesed on mega sõbralikud ja tahavad kõikidega kohe tuttavaks saada.

Tegin paar pilti meie konkreetsest blokist, minu tuba on seitsmendal pildil.

Esmaspäeval läksin housing corporation’i oma toa võtmete järel, mis oli omakorda üritus. Punastes ülikondades tüübid juhatasid maja taha, kus seisis mega suur peotelk, sees mängis muusika, sai võtta snäkke jm. Võtme saamise protsess koosneb mitmest väikesest etapist. Üks nendest on registreerimine City Hall’is, mille tulemusena saad Amsterdammer’iks ehk linna kodaniku staatuse ja mingi hetk pean saama kohaliku isikukoodi. Kui housing corporation’ist küsiti, kas ma tean, kus maja asub, siis ma vastasin, et tean väga hästi, magasin öösel seal juba!

Housing corporation’ist sai 25 euri eest voodi asjad, mis nemad omakorda ostsid IKEA-st. Sisuliselt läks tekk kohe prügikasti ja nüüd kasutan magamiskotti tekina.

Kolmapäevaks oli planeeritud neli päeva kestev vahetusüliõpilastele mõeldud introduction week. Selle eest pidin eelnevalt maksma 55 eurot. Kahuks sain agendad alles siis, kui üritus algas ja seda lugedes ei olnud ükski üritus piisavalt huvitav.

Kõik vahetusüliõpilased olid jagatud gruppidesse, kahjuks minu grupis ei olnud inimesi, kellega oleks väga põnev. Ca 10-st etapist võtsin osa ainult kolmest: ühest õhtusöögist (toit oli kehv), Amsterdami Muuseumi külastusest ja kruiisist kanalite peal. Kruiisi pildid saab näha siit

Kokkuvõtteks kogu see introduction asi ei olnud seda raha väärt.

Selleks, et see postitus ei veniks liiga pikaks, siis praeguseks panen siia punkti ja järgmises postituses kirjutan transpordist, bürokraatiast, naabritest ja ilmast.

New York 2009

Alguses tahtsin seda postitust kirjutada stiilis: päev 1, päev 2 jne. Kui hakkasin enda mustandit üle vaatama, siis tundus see liiga pikk ja hüplik. Selles postituses proovin hoopis summeerida kõik tähtsad muljed reisist, mis on jagamist väärt (ja teen seda võimalikult lühidalt).

Well first things first. Kõik lennufirmad pushivad praegu online check-in tegemist. Kui oled harjunud enne igat reisi järjekorras seisma, siis tundub see täitsa harjumatu. Tekib küsimus kas online check-in on ikka nii paindlik, eriti kui on vaja teha mitu ümberistumist. Olin väga skeptiline selle suhtes ja ei teinud online check-in, mille tulemusena istusime Stockholm – New York lennul kõik väga erinevates kohades. Mina sain Airbus A330-300 kõige parema koha, mida saab täiesti vabalt nimetada “Lennuki Perseks” ehk rida 46 koht F. Minu koha kõrval oli meeskonna tuba ehk uks ja sein, lähim aken oli 3 meetri kaugusel. Terve 8 tundi kestva lennu sain vahtida minu ees olevat LCD-d, kust peale Terminaatori filmi midagi asjalikku ei tulnud. Kui oleksin teinud online check-ini, siis ei oleks pidanud nii halva koha peal istuma ja me kõik oleksime saanud kõrvuti istuda.

Kuigi lennujaamas on igal pool kirjas “If somebody is offering you a ride, do not take the offer!”, hakatakse taksot pähe määrima juba enne kui saad lennujaamast välja. Meie tulime New Ark lennujaamast (SAS-id ja paljud Continentalid maanduvad sinna), mis asub New Jerseys. Takso sõit Manhattanile oleks maksnud umbes 80$, odavam on võtta New Jersey rong New York Penn stationisse. Üks suund maksab 15$.

Üldiselt on kõige mugavam viis New Yorgis liikumiseks metroo. 7 päeva pilet (mis lubab kasutada kõiki metroo liine ja busse) maksab ainult 27$. New Yorgi metroo puhul on hea, et ta ei ole väga sügaval maa all. Trepi pikkus maapinna ja metroo vahel on umbes sama pikk, kui trepi vahe esimese ja kolmanda korruse vahel. Muidugi on New Yorgi metroo väga vana ja amortiseerunud, suvel ja septembri alguses on seal rõvedalt palav, pakun et temperatuuri suurusjärk on +30C.
Siiski ei soovitaks New Yorgis taksot üldse kasutada.

Kõige suurem möödapanek mis me selle reisi jooksul tegime on “Hostel Candy” broneerimine. Kuigi review’de põhjal tundus hind ja kvaliteet paigas, oli reaalsus väga erinev. Esiteks oli majas igal pool neegritele spetsiifiline hais. Koridorid ei jätnud üldse väga puhast muljet. Nende arvates võib hosteli toaks nimetada tuba kus on uks, seinad, voodi, lamp ja prügikast. Ei mingeid toole ega peegleid. Selliste asutuste review’d pole küll mõtet lugeda, sest enamus on kirjutatud hosteli pidajate poolt. Pigem peaks küsima sõpradelt, tuttavatelt, kes on enne seal käinud.

Kuigi hostelis oli väga palju kaameraid, ei olnud seal turvalist tunnet. Iga kord kui me kuskile ära läksime, panin kohvri, kus olid läpakas ja mõned fotoasjad, lukku ja lükkasin seina ja nari vahele. Õnneks ühtegi asja meilt ei varastatud.

Sama hosteliga on mul seotud üks elu parimatest ärkamistest. Teisel või kolmandal päeval ärkasin selle peale, et kuulsin mingit sahinat. Esimene mõte oli, et fuck kas tõesti rott või hiir? Põrandat vaadates sain aru, et mind äratas umbes 5 sentimeetrine prussakas, mis ronis meie kottide peal. Selle eest ma võtsin temalt elu.

Teine asi, mis assotsieerub selle hosteliga, on jagatud WC. Meie korrusel ei olnud suured järjekorrad, aga Priidu ja Mari korrusel mitte-valged inimesed pidevalt ei lasknud WC-s vett peale.

Well You get what You pay for. Ainuke positiivne asi mida saab selle hosteli kohta öelda on see, et metroo ja pood olid fucking lähedal.

Kõige lahedam on New Yorgis see, et seal saab väga erinevat toitu proovida. Kõige odavam üllatus oli New Yorgi pizza. Seda tahaks iga kell uuesti. Igal pool on väga erinevad söögikohad, enamus neist ei ole üldse kallid. Ühes kohas saime terve sushi rulli (umbes 6 makit) ainult 2$. Teine lahe koht oli Time Square lähedal Dallas BBQ, kus suht okei steaki sai ainult 13$. Selle konkreetse kohaga assotsieerub see, et “Everything is big in Texas” – a la restoranis on eskalaator, õlut müüakse 2L kannudega ja kokteilid on vähemalt 0.75L.

Kui rääkida headest söögikohadest, kuhu minna tasuks, siis soovitan minna China Towni ja Little Italysse. China Townis leidsime väga hea hiinaka, kus kindlasti rakendus reegel: “Mine sööma sinna, kus kohalikud ise söövad!”. Antud juhul see reegel täitsa toimis.

Little Italy on suht rahvast täis ja hinnad suht kallid, a la pasta maksab 17-20$. Samas meie toit oli päris hea. Kuigi ma ise päris itaalia toitu ei võtnud, sest seal sai 15$ eest 12 austrit, mis arvestades Eesti hindu on väga hea hind, aga teiste oma oli ka hea.

Et olla õige turist, siis tasuks minna Brooklin Bridge’le. Kõige parem on sõita üks peatus metrooga Brooklynisse ja siis jalutada üle silla tagasi. Parem on seda teha õhtul, sest päeval on samasuguseid turiste-aktiviste seal kordadaes rohkem. Õhtul saab ka lahedamaid pilte.

Üks päris omamoodi kogemus oli Brighton Beach – New Yorgi osa kus elavad immigrandid Ida-Euroopast. See on omaette maailm. Nagu oleks Venemaa või Ukraina aga samas USA-s. Maailm kahe maailma vahel. Kõik sildid ja kogu suhtlus käib vene keeles.

Eestis ei saa mitte kunagi asju nii odavalt, eriti riideid, kui Lääne-Euroopas või USA-s. Mina sain seal väga korralikult shopatud.

Empire State Building’u observatoorium on suur ja mõttetu turistimagnet. Alustuseks see, et pidime järjekorras passima umbes 2 tundi. Järjekord koosnes umbes kümnest väiksemast järjekorrast. Alguses pidi seisma security järjekorras, siis pileti järjekorras, siis foto järjekorras, kus sinust green-screeni ees tehti pilt ja pärast kleebiti ESB taustaks, siis on ühe lifti järjekord, järjekord kahe järjekorra vahel, teise lifti järjekord ja viimane järjekord, enne seda kui saad terrassi peale välja, kus on veel üks järjekord, et saada terrassi äärde. Vaade oli muidugi massive aga 20$ ja 2 tundi vaatamist, kuidas india mehed kallistavad üksteist, ei olnud seda väärt. Ühe järjekorra saime skippida, kuna lasti minna jala 80-ndalt korruselt 86-ndale. Muidu oleks meie passimine kestnud veel pool tundi kauem. Samas terrassi peal me üle 20 minuti küll ei olnud.

Statue of Liberty – asi kuhu me ei viitsinud minna, tundus sama mõttetu järjekorras passimine.

Ma ei mäleta, kes väitis, et Wendy’s on jumala hea. Minu vastuväide temale oleks, et Wendy’s on jumala pask.

Kokkuvõtteks – New York on massive. Vaadates neid maju, mis on ehitatud 1900-ndate alguses, poleks uskunud, et inimesed sellel ajal olid selleks võimelised. Manhattan tundus suht turvaline, vähemalt meilt midagi ei varastatud. Muidu läks seal võrreldes teiste maadega päris hästi ja New Yorki tuleks kindlasti tagasi.

P.S. Pilte võib näha siit http://press.pildid.org/2009-09-03/ (ka. meie hosteli toast)

Controvento

Teenindus: väga hea
Toit: hea
Jook: väga hea

Üldiselt on jäänud väga hea mulje sellest kohast, kindlsati tuleks paari aasta pärast tagasi.

Praadide menüüs valik oli veidi kitsas.

Esimest korda võtsin enne põhirooga eelroog. “Tulised krevetid tÅ¡illipipra-küüslauguõlis” eelroog ei olnud väga hea. Samas oleks pidanud tähelepanelikumalt lugema, kuna oli kirjas, et krevettid küslauguga õlis.

Mario eelroog “Konjakis flambeeritud hiidkrevetid” oli kindlasti parem valik.

Kahjuks praega panin veidi mööda “Praetud lestafilee peedi-mädarõika kastmega”. Praad ei olnud midagi erilist. Veidi kuiv lest ja neutraalse matsega kaste.

Jälle gi Mario valik “Hirvepraad punase sõstra kastmega” oli täitsa hea.

Lisaks Angi “Pasta koorese metsaseene-küüslaugu kastmega” oli hea ka.

Õlu oli nagu ikka, hind oli mõistlik.

Söödikute blogis on veel arvamusi

Troika – Trahter

Teenindus: kehv
Toit: kehv
Jook: hea
Entertaiment: keskmine

Võtsin Karbonaad Lõuna-Vene päraselt
(Tumedas õlles marineeritud seakarbonaad magushapu kastmega)

Liha oli väga veic imelik, nagu veic toores, aga samas mahlane.

Kartulid isegi ei olnud ahjus tehtud, vaid sügavkülmas müüdavad pakkidest.

Praad ei olnud 188 EEKu küll väärt. PM suvalises pubis saaks samahea või parema asja poole odavamalt.

Viin olu mõnus külm. Ühe meetri pealt valmine pitsi on päris täpne.

Õlu oli soe.

Hind ja kvaliteet üldse ei ole paigas.

Minu esimine ja viimane kord Troikas

Troikast veel

Kas sa teadsid et…? (ehk kuidas aega surnuks lüüa)

“Teise maailmasõja ajal jagatud Oscari kujud olid puidust, kuna metalli nappis.”

“Piilupart Donaldi koomiksid on Soomes keelatud, kuna Donaldil ei ole pükse.”

“Jaanalinnud võivad joosta kiiremini kui hobused.”

“3,9% naistest ei kanna aluspesu.”

“Kärbse keskmine lennukiirus on 7,3 km/h.”

“Delfiinid ja inimesed on ainsad imetajad, kes seksivad naudingu pärast.”

“Hinnanguliselt 0,7% maailma rahvastikust on samal ajahetkel purjus.”

Naljakad Faktid

Peasi, et räägitakse :)

Väga lahe kui sinust räägitkase:

“nii, mina olen nüüd kohe väga negatiivselt meelestatud, sest sattusin täiesti juhuslikult oma minevikus sobratud lehekülgedele ja nende hulgas ka saidile pulmapilt.com. ja minu arvates on sinna vahepeal üles riputatud varastatud pildid. olen nimelt neid pilte juba korra näinud ja need on teinud hoopis muu fotograaf. huvitav, kuidas daniil harik ja priit tralla ise seda kommenteerivad?”

ja


Vabandust, aga see Daniil on ju….. hmmmm…. kuidas seda nüüd viisakalt öelda?

Ma arvan, et nad on sellised isehakanud pulmafotograafid. Natuke kahju on, kui üks kord elus abiellud ja siis selliste otsa kukud. Isegi tasuta saades ei peaks oma pulmapäevapilte ära lörtsida laskma. või mis?

Või kui sa nii väga tänad, siis näita terve see pulm siia. Las me ka täname:))))
Või pole sa pilte näinudki, aga juba tahaks hõisata?

Tundes-teades neid vendi….. kahju teist. aga me rõõmustame koos teiega:)

ja siis


Hea küll, ehk olingi veidi järsk.

Aga mina tunnen teda (ka) natuke ja pean ütlema, et selle mehe suhtumises on midagi kõvasti mööda. Noh, juba tema blogi lugeda on päris “huvitav”. Ei taha päris isiklikuks minna ja tema tagamaid lahkama hakata. Piisab äkki teadmisest, et paljude pealinna fotograafide silmad pöörduvad pahupidi, kui tema nime kuulevad ja see pole põhjustatud tema piltide kvaliteedist/kvantiteedist, sest neid polegi nähtud senimaani…

Siiski, las olla, küll noor mees areneb ja õpib ja harjutab ka muidugi. Peaasi, et ta teie käest enne raha ei nõua, kui pildid annab:)))) Sain eelnevast jutust aru, et tegemist on peaaegu sõbraga. Loodetavasti ta siis pingutab ka tõesti vääriliselt;)

P.S. Kibestunud ma pole, oma pilte tõesti näitama ei hakka ja selle, kas olen proff või mitte, jätan ka saladusse:))
P.P.S. Tal orkutis rippuv pilt on teie oma?

Las siis sitt voolab, peasi et neil endal hea on :)

Teemast täpsemalt siin.

TTÜ viimane semester

Kool läbi, diplom käes. Kas mina olen rahul sellega, et mul on “ülikooli” diplom ja akadeemiline kraad? Ega väga vahet ei ole. Tore et on, aga kui ei oleks, siis ei oleks midagi hullu ka.

Viimane semester oli suht lebo, koolis käisin maksimum 5-6 korda ja enamus magistritöö asjus. Oleks saanud veel vähemaga hakkama, aga koolis, kus õpetatakse tarkvaraarendust ei saa keegi digitaalselt allkirjastatud dokumenti lahti teha.

Andmebaaside administeerimine

Miks ma võtsin selle aine? Sest mul oli 0.5 AP 60st puudu ja oli vaja võtta mingi lihtne aine, mis annaks mulle need 0.5 AP-d.

Aines käisin aint kodutööd näitamas. Kodutöö tähtaegadega oli mingi suur segadus. Ehk 4ndal mail oli aine kodukal kirjas järgmine tekst:

o Postgresql ab praktikum (ülesanne 31.03.08, ettenäitamise tähtaeg 05.05.08)
o Oracle ab praktikum (ülesanne 14.04.08, ettenäitamise tähtaeg 12.05.08)
NB! PostgreSQL ja Oracle praktikum ei ole veel välja kuulutatud, mis tähendab, et viidatud ülesanded võivad veel muutuda.Üks päev enne tähtaega “viidatud ülesanded võivad veel muutuda”? Väga tore,. Teed valmis ja siis järgmine päev peab ümber tegema?

Multimeedia

See on vist ainuke aine kus ma pole kordagi ei loengus ega praksis käinud. Ülesannete esitamine käis rangelt läbi FTP serveri, enda veebist ei tohtinud ülesandeid esitada. Huvitav miks? OK, FTP-sse sisselogimine oli päris pain. Ma ei tea miks, aga millegipärast just enne tähtaega sain FTP serverisse sisselogimisel alati järgmise teate:

Status: Connecting to 193.40.254.234:21…
Status: Connection established, waiting for welcome message…
Response: 220 Serv-U FTP Server v5.0 for WinSock ready…
Command: USER tudeng
Response: 421 Too many users – please try again later.
Error: Could not connect to server
Status: Delaying connection due to previously failed connection attempt…

Muidugi kui ma Jaak Hennole kirjutasin kirja, et kodutöö esitamisega tekkisid raskused, siis mingit vastust ma ei saanud. Äkki maili serveriga oli “too many users, please try later” samuti?

IT projektijuhtimine

Kodutööde esitamine käis läbi emaili - saada töö ja järgmine päev saad vastuse saadud punktidega. Ülesanded olid väga hästi defineeritud ja punktide arv oli ülesannete püstituses kohe juures. Kokku oli 4 ülesannet ja Karin Rava saatis vastuseks maksimum punktide arvu. Lisaks oli võimalik saada extra 10 punkti selle eest, et kodutööd on õigeagselt esitatud, mis mul olid.

Enne eksamit selgus, et mina seda 10 punkti ei saanud. Hakkasin uurima miks. Kõik nagu peaks olema maksimumi peal ja tähtajaliselt esitatud. Selgus, et tegelikult ei olnud maksimum ja hakati mulle mingit jama ajama (kas selleks, et enda arvutusviga varjata?).

Enne eksamit lugesin kõik materjalid läbi. Pean tunnistama, et nii kuiva projektijuhtimise teksti pole ma väga ammu lugenud.

Eksamil ütlesin õpsile, et tegin samasuguse aine üle tee asuvas majas, mida andis Margus Püüa ja peab tunnistama, et Marguse aine oli kõvasti parem. Mis hinde ma Karinilt sain? Ei midagi väga head.

Lõputöö

Alustasin kirjutamist juba detsembris ja siis terve kevade nädalavahetustel. Vähemalt ei pidanud õppepuhkust võtma.

Juhendajaks oli Jaanus Pöial, lisaks pidin võtma “TTÜ juhendaja”, sest nagu dekanaadis öeldi  siis “Ilma TTÜ juhendajata ei saa see magistritöö kaitstud!”. Selge, ilmselt reeglid on karmid, eks ülikoolis reeglid paevadki olema karmid.

Hakkasin uurima, kuidas TTÜs vormistatakse lõputöid ning kuidas kaitsmise protsess käib. Tulemus oli suht nulli lähedane. Veebis oli kirjas umbes pool A4 selle kohta ja mis fontiga tuleb kirjutada magistritöö. That’s it.

Kõige lõbusam oli muidugi esitamise tähtaeg. IT maja all keldris oli kirjas 12. mai. Infotehnoloogia teaduskonna veebis 26. mai. Saatsin kirja TTÜ informaatika instituudi juhatajale, et kumb esitamise tähtaeg on õigem? Vastuseks sain ”Vaadake veebist”.

Läksin kohapeale. Alles siis selgus, et infotehnoloogia teaduskonnal on tähtaeg 26 mai ja informaatika instituudil, mis kuulub infotehnoloogia teaduskonna alla, on 12 mai. Näidati mingi kolmas kodukas kus oli 12. mai tõepoolest kirjas.

Juhendaja arvamuse saatsin juhendaja poolt digitaalselt allkirjastatult. Vastuseks sain “Kuidas ma seda ddoc faili lahti teen?”. Seetõttu pidin uuesti kooli minema.

Üllatuseks kaitsmiste ajad olid samas veebis üleval.

Kaitsmine läks väga hästi, küsiti palju aga suht “bla-bla” küsimusi, kus sai “bla-bla” vastata.

Diplomite jagamise järjekorras ei viitsinud seista, seega aktusele ei läinud, kuna puudub mingi emotsionaalne seos selle kooliga. Diplomi järgi läksin dekanaati alles paar nädalat hiljem.

Kokkuvõte

Kui te ei viitsi lugeda kõiki postitusi TTÜ teemal, siis summeerin need ühe lausega. “Ärge minge TTÜ’sse informaatika magistrit tegema, vähemalt mitte IAPM02 õpekava järgi”.

Need on minu väga subjektiivsed arvamused. Ma loodan, et teil olid või tulevad paremad kogemused.

TTÜ kolmas semester

Eelmisel aastal ma väga ei viitsinud võtta kohustuslikke ained a la inka, ergonoomika ja ettevõttemajandus. Aga kuna TTÜ lõpp ei ole mäe taga, siis tekkis vajadus ka neid ikkagi võtta.

Kolmandat semestrit oli väga lahe alustada, sest saime koos Otiga loengutes käia. Kuuks ajaks tuli tudengi tunne tagasi (kahjuks see tunne oli ITK lõpetamisega kuskile kadunud). Jälgisime Otiga tähelepanelikult, mis peod on TTÜ-s tulemas. Ühe korra käisime KORP! Tehnola külalisõhtul. Kahjuks semestri lõpuks Ott otsustas, et TTÜ ei vääri tema pingutusi. Eks tal on õigus ka. Tegelikult, kui mina oleks tema, siis ma teeks täpselt samamoodi.

Inglise Teaduskeel

Kui keegi ütleks, et TTÜ inka on kõige mõttetum kiberniit (loe nuss), siis ma ei suudaks ühtegi vastuargumenti tuua. Ma saan aru, et keelt ei ole võimalik õppida loengus või praxis käimata. Ma olen kindel, et 99.99% IT magistrantidest käivad tööl, kuid aine põhinõue on, et ei tohi puududa rohkem kui 2 korda, kui väga vaja, siis maksimaalselt 4 korda. Come on! Käia kaks korda nädalas koolis ühes aines, see on väga suur luksus, eriti kui võtta arvesse TTÜ asukohta. Minu arvutuste järgi olen ma ikast puudunud vähemalt 5 korda. ITKs oli inka valik aine – kes tunneb, et on vaja õppida, see võtab selle aine ja see, kellel ei ole aega käia, ei võta. Miks siis TTÜs teistmoodi on?

Mulle meeldib kui mingeid eksameid või teste haibitakse täiega üle. Nagu see sama inka tasemetest. Eelnevalt tuleb dekanaadis registreerida, enne kui lähed testi tegema kontrollitakse sinu dokumenti. Läpakad, kotid ja joped tuleb panna kuskile nurka, et neid oleks hea teisel inimesel kogemata endale võtta, kahe inimese vahel peab olema paar meetrit vahet, suures auditooriumis ei tohi korraga kõndida/välja minna üle ühe inimese jne. Kas sama teema ei olnud keskas?

Inka test ei olnud nii raske, ainult et ma ei saa aru kuidas ma 100st 75 punkti sain? Vahepeal oli idee teha test meelega halvasti, et saada nõrgemasse gruppi, et saaks kergemalt läbi. Kuna ma tahtsin kindlasti teha selle aine sügisel ära, siis kirjutasin vastuste lehele “lähen järgmine semester välismaale, seetõttu on väga vaja see aine sügissemestril ära teha”.

Teine mõttetu ja võimatu asi oli gruppide vahetus. Tahtsime Otiga samas grupis olla. Ma ei tea, kas ma sain keskmisesse või uber-advanced gruppi. Kui Otiga küsisime Inka õpsilt, et millene grupp on kangem, siis õps keerutas 5 mintsa ja lõpuks ikkagi konkreetselt ei vastanud. Kui gruppide tase on sama, siis miks grupi vahetus ei ole võimalik?

Aine põhiülesandeks oli klassi ees peast luuletuste lugemine, kahe sõna kokku kleepimine ja rapordi kirjutamine väga tähtsale ninamehele. Poolte kodutööde tegemisel ma muidugi väga ei pingutanud. Ainukesed asjad, mida ma ette valmistasin, olid ettekanded.

Ettekannete slaidid oli vaja teha kilede peale, kuna 21. sajandi ülikoolis, kus õpetatakse tehnoloogiat, ei ole powerpoint slaidide kasutamine lubatud. Tänu inkale sain teada, et on olemas erinevaid kilesid – mõned sobivad laserprinteri jaoks, mõned mitte ja kui üks kord olin esimene presenteerija, siis sain proovida kuidas vanakooli lambiga projektor tööle panna. Täitsa sain hakkma, seni kuni avastasin, et voolujuhe ei olnud sees. Muidugi Lukk ehk õps muutus väga närviliseks, et kuidas ma ei saa sellise asjaga hakkama, nagu ma teeks seda esimest korda elus. Selle peale vastasin, et tõepoolest teen esimest ja loodetavasti viimast korda.

Inka viimasel praxil pidi terve grupp valmistuma ette suureks koosolekuks, kus hakatakse arutama väga olulist teemat. Eelviimasel praxil pidi grupp välja mõtlema teema, mida arutama hakata. Kuna see oli grupi otsus, siis läks õps 15 mintsa enne tunni lõppu ära, et grupp saaks vabalt mõelda ja otsustada. Viis esimest minutit istusime rahulikult vaikuses, asi ei liikunud kuskile. Lõpuks mõtlesin, et hakkan esitama küsimusi, et leida ühine teema. Umbes kümne minuti pärast oli teema olemas. Lõplikuks teemaks sai “Tallinna liiklus ja kuidas saaks seda parandada”. Grupp valis minu koosoleku juhiks. Mina omakorda jagasin grupi kaheks ja andsin kahele inimesele ülesandeks valmistada ette ettekanne, mis räägiks Tallinna jalakäijate ja autoga sõitjate seisukohtadest ja ettepanekutest. Teised pidid mulle järgmiseks hommikuks saatma igaüks 3 ettepanekut või seisukohta koosoleku teemal.

Praxis jälgisin, et meie koosolek oleks ajagraafikus ja lõpus summeerisin meie arvamused tahvli peal. Kõik oli nagu tore, praxi lõpus õps ütles, et meie koosolek jõudis ilusti vajaliku tulemuseni. Kui praxi lõpus hindamiseks läks, siis ma sain juhtimise eest “poor” ehk 2. Põhjenduseks oli see, et ma ei juhtinud koosolekut piisavalt, et olin väga passiivne. Kas juhi eesmärk ei ole asju ära delegeerida ja kui on probleemid, siis sekkuda? Ilmselt on proua Lukki juhtimisstiil ja kogemus teistsugune kui minul. Peale seda praxi mul kadus igasugune usaldusväärsus tema hinnete objektiivsusest.

Nendes valdkondades, kus ma olen tsipa tugevam kui keskmine inimene, sain inkas alati halvema hinde, kui minu arvates sama ülesandega halvemini hakkama saanud grupikaaslane.

Eksam oli minu jaoks väga teistsugune kogemus, sest kogemata sai eelmisel õhtul Helmese jõulupeol natukene veiniga üle pingutatud. Tulemus oli see, et kui raporti kirjutamiseks läks, siis ma väga kaine ei olnud ja kui ettekannet läksin tegema, siis hakkas pohmell tulema. Selles olen ma muidugi ise süüdi.

Inka kokkuvõtteks ütlen nii palju, et Alliki Lukk on ikka tüüpiline inka õps – läheb mõttetute asjade pärast närvi, norib neid, kes talle väga ei istu, arvab et temal on alati õigus ja ainult tema teab kuidas asjad tegelikult käivad.

Ergonoomika

Loengus käisin ainult ühe korra, esimeses loengus. Loengu põhilauseks oli:

Suurem mees teeb rohkem avariisid.

Kui inimesel on punased riided, siis ta teeb vähem avariisid.
Punaste autodega juhtub vähem õnnetusi.

Sain aru, et väga palju targemaks seal ei saa.

Kusjuures nende samade väidete peale hakkas üks vene naisterahvas täiega paska suust ajama a la:

- Mis lolli juttu te räägite! Mis sellest kasu on? See on jama üldse! Kuidas te saate selliseid küsimusi küsida?

Okei, see aine võib olla veic ebavajalik, aga kui sinu ees seisab professor, kes on terve elu asjaga tegelenud, siis sellist pläma on küll loll ajada. Ma olin väga üllatunud, et õppejõud väga rahulikult rääkis temaga. Muidugi see mõttetu naine ajas veel rohkem mõttetut juttu, kuid eks ta ise näitas kõigile kui loll ta on. Sama mutt plõksis ka eksamil, sest tema ei saanud eksamist vabastust. Peale paariminutilist plõksimist ütlesin üle terve auditooriumi: “Äkki seda probleemi oleks parem lahendada ukse taga, kuna vaevalt keegi tahab sind siin kuulata!”

Prax oli täielik keskkooli tund. Esimene kord kui me Otiga sinna läksime, rääkis praxi andja terve grupiga vene keeles. Küsisime üle, et mis ainega tegemist on? Peale seda küsimust hakkas õps rääkima eesti keeles. Ta küsis iga paari minuti tagant kõigilt, et kas ikka kõik said aru, äkki on vaja vene keeles korrata. Täielik keskkool.

Praxi eesmärk oli teha 8 grupitööd. Ühes töös oli vaja mõõta, kui palju müra on trammist väljaspool ehk joosta trammi järgi ja seda mõõta. Trammi järgi meie muidugi ei jooksnud, vaid tegime katse autoga. Kõik need ülesanded olid küll harivad, aga kuna meie eesmärk oli kiiresti asi kaelast ära saada, siis tegime kiirelt ära ja peale seda lendas see peast välja.

Meie grupp koosnes 5st inimesest: Mina, Ott, Merlin ja kaks nohikut. Üks nohik oli vait ja nõustus iga asjaga. Teine nohik ei saa ilmselt TTÜst väljaspool väga tähelepanu. Ta proovis oma arust nalja visata ja targutada. Kui tunnitöö kaitsmiseks läks, siis ta proovis veel rohkem targutada, meie pealt maha teha ja näidata, et tema on ikkagi universumi tipp.

Praxide lõpus oli eksam, kus ma praxi õpsi juures kaitsesin enda viimast tööd. Õpsile meeldis pikalt rääkida. Terve fucking kaitsmine kestis minu jaoks 45 minutit ja pool sellest ajast rääkis õps. Lõpuks ta ütles mulle, et minu teadmised ergonoomikast on minimaalsed. Selle peale lisasin, et need on piisavad arvestuse saamiseks, mis ongi minu eesmärk.

Programmeerimise erikursus I

Aine eesmärk oli õpetada meid C++ progema. Eesmärk on väga suur ja positiivne, kuid selleni jõudmine oli äärmiselt ebaefektiivne.

Kõik slaidid olid kilede peal ja lisaks sellele käsitsi kirjutatud. Kindlasti on pilt parem kui 1000 sõna – vaadake kuidas nagi välja tavaline Viktor Leppiksoni slaid. Kusjuures slaidid olid suht ammu tehtud arvestades seda, et ühest kohast leidsin sellise koodi rea “#include DOS.h”. Kui loengus käisin, siis panin tähele, et pooltel inimestel olid need samad slaidid välja prinditud ja enamus grupist kirjutas Viktori juttu vihikusse.

Küsimusele, kas kursusel on koduleht olemas, sain vastuseks: “Midagi sellist oli vist kunagi olemas, aga praegu ei mäleta, otsige ise”.

Reaalselt kuskil oli mingi suvaline leht. Materjalid jagas Viktor CD plaadi peal. Need samad loengu kiled, mis olid sisse skänneeritud. Tekib küsimus: “Milleks on e-mail vajalik?”.

Loengus käisin täpselt poolteist korda. Esimeses ja kunagi lõpu poole, kus poole pealt läksin ära. Kord proovisime Otiga praktikumi minna, aga kohapeal saime teada, et praktikumid on tunniplaanis küll olemas, kuid reaalselt neid ei toimu.

Teadsin, et Viktor Leppikson on kirjutanud C++ raamatu eesti keeles, hakkasin seda otsima. Lootsin, et äkki on see abiks eksamiks ettevalmistumisel. Leidsin Apollo Raamatupoest selle raamatu, lisaks oli seal kaks huvitavat kommentaari:

Seda raamatut ei soovita – sellest saavad aru ainult need, kes c-d oskavad, aga neile pole seda raamatut vaja.

Raamatu sissejuhatus on paljulubav, kuid sisu on tegelikult kehv. Kuskilt internetist leidsin koduka, kus oli allalaadimiseks palju parem raamat C-keelega programmeerimisest.

Ilmselt sellest raamatust ei oleks kasu.

Eksamiks oli meil kokku pandud üks suur Google Docsi dokument, mida oli väga mugav mitmekesi täiendada, sealt sai mingi pildi, mis on loengus toimunud. Eksam koosnes kahest osast, teoreetilisest ja praktilisest.

Teoreetilises osas oli vaja kirjalikult vastata dikteeritud küsimustele. Kuna küsimused olid suht lihtsad, siis ma ei viitsinud kirjutada küsimust vaid kirjutasin kohe vastused. Poole peal Viktor küsis minu käest, et miks ma küsimust ei kirjuta. Ütlesin, et proovin kohe vastata. Selle osa jaoks oli antud 2 tundi aega. Mina sain 20 minutiga hakkama ja tahtsin teise osaga alustada. Kui küsisin eksami teist ülesannet, siis öeldi, et seda ei saa, kuna: “Noh, kuhu teil ikka kiiret on? Saate teise poolega alustada kahe tunni pärast!”. Jahh… kellel on kiire, kellel ei ole.

Eksami teise osa sai teha arvutiga või paberi peal. Kusjuures, kui teed arvutiga, siis tuleb tulemus CD plaadi peale kirjutada ja talle eksami lõpus anda. Siit jällegi küsimus, milleks e-mail vajalik on? Kusjuures kirjutatud programm ei pea olema kompileeritav, kuna vaadatakse ainult koodi ja koodi süntaks ei pea olema 100% õige.

Sain hindeks 5, aga kasutades aines õpitatud C++ teadmisi teeniks rohkem raha koristajana.

Ettevõtte majandus

Esimene TTÜ aine, kus info liigub tudengiteni ise, eda ei pea kuskilt karu august suure taskulambiga otsima. Nii loengu õps kui praxi õps olid väga head, täitsa mõnus oli võtta osa ainest, mis on tehtud kasutades 21 esimese sajandi vahendeid: e-maili, e-õppe keskkonda ja korralikke powerpoint slaide. Väga kahju, et teised TTÜ ained sellised ei ole.

Programmeeritavad kontrollerid

Selle aine võtsin teisest õppekavast. Täitsa lahe aine oli. Täesti uus kogemus juures. Nüüd oskan vajadusel ehitada SMSiga sisselülitatava sauna või vähemalt kujutan ette kuidas see käib. Õps oli väga mõistlik ja alati abivalmis. 5 pluss.

Kokkuvõte

Mul on hea meel, et enamus ainetest on tehtud ja lõpp on lähedal.

Kas ma soovitaks kellegile TTÜ magistrisse minna? Kindlasti mitte! Olen TTÜ teemal kirjutanud mitu korda, kui kellegil on huvi siis vaadake siia.

P.S. Üleval olev tekst on minu väga subjektiivne arvamus, ma loodan, et sinu kogemused on positiivsemad! Ootan sinu tagasisidet minu arvamustele!

Tallinna kehvem teenindus TOP 5

1. Norde Centrumi Rimi

Tavaline tipptund – poes on 13 kassat, neist töötavad hea juhul 6, iga kassa taga ootab ca. 15 inimest suurte korvide ja kärudega. Kusjuures pooled 6-st töötajast on algaja-kassamüüjad, et siis eriti slow. See teebki Norde Centrumi RIMI külastuseks ca. 35 kuni 40 minutit. Vahepeal tekib mõtte minna poodi minnes kohe juba kassa järjekorda, aga mis oleks siis poes käimise point?

Vahepeal olen öelnud kassatädile, kui kuradi aeglane ta on, aga samas, ega see tema tööd kiiremaks ei tee. Poes kus on 13 kassat, peavad tipptunnil ikka kõik töötama. Hea paralleelina võiks tuua situatsiooni, kui Tallinkil oleks käigus ainult pooled laevad ;)

2. Kadaka Selveri Pappa Pizza

See koht on ikka omamoodi maailm. Ükskord käisime suurema seltskonnaga lõunal (ca. 7 inimest). Inimene, kes tellis endale päeva pizza, sai selle viimasena. Kas päeva pizza idee ei ole selles, et saaks võimalikult kiiresti enda pizza kätte?

Kassamüüja on seal veel poole kohaga ettekandja ka. Ma täitsa saan aru kui keeruline tal on. Juba see näitab seda, et iga kord kui uus pizza saab valmis, peab tema vasekene just valmis tehtud pizza võtma enda kätte, minema saali ja karjuma kõvahäälega “Keeelllleellll oli X pizzzzza?”. Siit tekkib küsimus – kas kassamüüja ja ettekandja võivad olla samas rollis tipptunni ajal söögikohas, kus on üle kümne laua?

Muidugi kahvlite ja nugade toomisest ma siin üldse ei räägi.

3. Elioni kõne järjekord

Päeval kell 12 on täiesti lootusetu saada andmeside helpdeski. Kõne järjekord kestab kuni 20 minutit. Enne tuleb kopp ette Elion brändi helinast, kui järjekorra ära oodata jõuad.

Detsembri alguses tegi Elion minu majas interneti ühendused ümber niimoodi, et minul oli dünaamiline IP. Kolm korda lubati, et probleemile leitakse lahendus. Andmeside adminnid koguaeg väitsid, et nüüd on korras. Hiljem NAP ütles, et minu juurde ei ole võimalik seda teenust saada, lõpuks ma loobusin sellest. Kirjutasin maili, et nende kümne päeva eest, mis nad mulle seda teenust pakkusid, mina ei maksa. Your browser may not support display of this image.

Kusjuures, sama IP probleemi lahendades helistasin 4 või 5 korda helpdeski, hakkasin kurjalt vinguma, aga vastuseks tuli “Tere Daniil, Heidi olen!”

Praegu saatis Elion mulle arve, mille peal on kirjas “Osutatud teenused 01.12.2007 – ADSL lisateenus, 1 staat. IP aadress, kuutasu – 33.71″. Esiteks mina tellisin teenuse 6ndast detsembrist ja katkestasin 17ndal. Teiseks, enda tellimust tühistades kirjutasin, et mina seda arvet ei maksa, kuna mina ei ole seda teenust saanud. Tuleb Elioni minna ja teha neile selgeks, et see arve jääb tasumata.

4. Basforus

Eelmisel talvel otsustasin, et ei tule kunagi antud söögikohta tagasi, kuna üks reede istusime lauas ja keegi ei toonud meile 30minuti jooksul menüüd.

Paar nädalat tagasi mõtlesin, et peaks andma uue võimaluse sellele söögikohale. Üks pühapäev otsustasime sinna sööma minna. Tagumises saalis oli väga lahe sini-punane valgus, lisaks oli saalis väga suur akvaarium. Üks vaba laud oli täpselt selle akvaariumi vastas. Üllatuseks toodi menüü kohe. Hakkasime valima ja siis tuli ettekandja tagasi, ütles et laud on reserveeritud, et istuge kuhugi mujale. Ma küsisin, kus on silt, et laud on reserveeritud, teistes saalides nägin küll silte. Lõppkokkuvõttes ütlesin, et nende koht mulle enam ei sobi, läksime minema.

Ei tea mis järeldust sellest teha – kas ettekandja pani udu või mina ei näinud niimoodi välja, et olen võimeline nende 100 kroonise prae eest maksma?

5. Shesh-Besh

Umbes aasta või poolteist käisin antud Å¡aÅ¡lõki kohas söömas. Muidu toit on hea, hind oli OK ka. Aga üks kord minu SAMPO panga kaart ei läinud seal läbi, SAMPOl olid mingid tehnilised häired. Tavaline elu situatsioon, kaart ei lähe läbi ja sula kaasas ei ole. Muidugi oli ettekandjal minu peal väga hea end välja elada. Suhtumine oli pigem selline: “Miks sa siia tulid ja maksta ei saa!”, väga ebaviisakalt nõuti dokumenti pandiks, mingi fucking 120 EEKi pärast. Umbes tunni aja pärast tulin sulaga tagasi. Minu dokumenti tagasi andes öeldi “Vot nägite, probleemi ei olnud meie makseterminalis”. See oli viimane kord kui ma seal käisin. Your browser may not support display of this image.

Samas üks kord Norde Centrumi Salong Plussis samamoodi ei läinud kaart läbi. Siis ma ise pakkusin, et elan nii lähedal ja jätan juhiloa neile ning kohe tulen rahaga tagasi. Selle peale öeldi: “Ilma dokumendita ei tohi sõita, võid homme hommikul läbi hüpata ka” ja võrreldes üleval mainitud söögikohaga arve oli vähemalt kaks korda suurem.

Kokkuvõtteks

Selle topi kompileerimine ei olnud nii lihtne, tegelikult on Tallinnas teenindus täitsa OKei. Kui väga aus olla, siis alguses ma tahtsin kirjutada TOP 10, aga nagu näete sain ainult 5 kohast kirjutada.

Millised on teie kogemused teenindusega?

Varsti on tulemas Tallinna parim teenindus TOP 5 ;)